Eesti valitsustel on alati Narvaga probleeme olnud. Esiteks on seal palju venelasi, kes töötasid kunagi linnas asunud suurtööstustes. Kui aga Nõukogude Liit koos oma suurtööstustega lagunes, jäid paljud narvalased tööta. Siit ka suur sotsiaalne probleem. Teiseks Venemaa ja selle infovälja lähedus on jätnud narvalased integratsioonist peaaegu puutumata. Samas on järjest enam kasvanud Venemaa venelaste ja firmade huvi Narva ja Ida-Virumaa kinnisvara ja ettevõtete vastu.

Eesti riik aga omakorda hoopis sulges Narva viimase eesti kooli. Seegi on selge märk sellest, et riik on sisuliselt Narvast loobunud ja jätnud selle täiesti vene keele, meele ja firmade meelevalda. Milleks siis üldse Eestile Narva linn? Kingime ta Venemaale - nii saame suurest mureallikast lahti. Ehk võiks boonusena isegi mingi osa Ida-Virumaad kaasa anda?

Tundub hirmus idee, kuid ligi 6 protsenti Eestist kingiti ju ära. See oli kõigile Eesti-Ingerimaal ja Setumaal elanutele ja nende järglastele piisavalt hirmus sündmus. Aastasadu või isegi tuhandeid esivanemate käes olnud maad ja varad kingiti tänaseni agressiivsele naabrile, ilma igasuguse vajaduseta.

Meie riigijuhid võiks juutidelt õppida seda, kuidas nad läbi aastatuhandete säilitasid oma identiteedi ja lootuse minna kord tagasi vabasse Iisraeli. Selleks kulus tuhandeid aastaid, kuid lõpuks on nende eesmärk - iseseisev Iisrael - sündinud. Meie poliitikuhakatised on juba 20 iseseisvusaastaga jõudnud järeldusele, et me ei saa kunagi Narvatagust ja Petserimaad tagasi. See näitab vaid üht: neil polegi soovi seista Eesti terviklikkuse ja Tartu rahu eest. Neile on tähtis vaid lühiajaline poliitiline kasu, mida selle äraandmisega saadakse - nii Moskva, Brüsseli kui ka Washingtoni poolt. Kaugema perspektiiviga ehk tulevikule nad ei mõtle.

Väited, et Tartu rahu järgsetelt maadelt tuleb meile suur hulk venelasi, ei pea paika. Need alad on Venemaa ääremaad, kus rahvastik väheneb ja vananeb. Pealegi on seal suur hulk ka põliseid elanikke, kes on õigusjärgsed Eesti kodanikud. Ärgem unustagem ka seda, et Narvatagune on Ingerimaa ehk soome-ugrilaste maa, millel pole Venemaaga tegelikult midagi pistmist. Petserimaa on aga muistne Eesti asuala. Võib öelda isegi, et Narva taga elanud ingerlased, vepslased ja vadjalased on sama palju eestlased kui setud ise. Vähemalt vadjalaste keel on kohati eestlasele arusaadavamgi kui setude murre. Sama asi on muide ka liivlastega, kes tulnuks Vabadussõja järel Eestiga liita.

Kui Eesti maa pole piisavalt püha, et selle terviklikkuse taastamist kasvõi tuhat aastat oodata, siis mis on?