Lugeja: kiirabivalve on arsti väljaõppe raiskamine
Delfi lugeja hinnangul on kiirabiarstide koondamine subjektiivsest seisukohast muidugi ebameeldiv, kuid objektiivselt võttes puhas paratamatus.
Kokkuvõttes tähendabki kiirabireform liikumist samas suunas nagu muu maailm juba ammu praktiseerib, et nii-öelda objektil antav abi on mõõdukas ning eesmärgiga hoida klienti hinges, kuniks ta haiglasse jõuab.
Algust tehti tegelikult perearsti süsteemi sisseseadmisega. Perearsti esmane eesmärk ei pidanud olema tingimata ravimine, vaid kliendi segmenteerimine - millise valdkonna meditsiiniteenusele teda edasi suunata.
Edasi seati sisse kiirabi kõnekeskused, mille peaeesmärk oli samuti sisuliselt juba telefonitoru kaudu hinnata, kas brigaadil on põhjust väljasõitu tegema hakata või võiks klient oma probleemiga ja mõõduka nõustamisega iseseisvalt toime tulla.
Kõikidel võib kõike juhtuda
Igasugused üleminekud ongi valusad. Kindlasti ei tohi teatud õnnetute juhuste kokkulangemist selles kontekstis ära kasutama hakata. Kõikidel võib kõike juhtuda, sest me kõik oleme inimesed. Aga üldjuhul ju ei juhtugi kõige hullem, sest hästikoolitatud spetsialistid on oma töös tublid.
Esmalt tuleb hakata harjuma teadmisega, et kõigile ei hakkagi jaguma erialast tööd ja väljakutseid ning ühel osal inimestest tulebki vähemalt osa oma tööaastatest tegutseda muus valdkonnas, tihtipeale teises riigis. Seda teadmist ei tohi võtta nii, et inimesi või spetsialiste ei hinnata. Hinnatakse küll, aga kõigel on kahjuks piirid ja sellest tuleb ka aru saada.
Ei tohi unustada, et inimesed pakuvad erinevaid teenuseid inimestele, mitte vastupidi. Keskmes saavad ja peavad olema kvaliteetsed teenused ja nende osutamine, aga mitte vastupidi: et haiglad ja teenused on arstidele palga maksmiseks, aga mitte patsientide ravimiseks.
Priitahtlik kiirabi
Usutavasti meeldiks paljudele nõukaaegne variant, et põhimõtteliselt kõigile leiti mingigi töö. Tänapäeval küsib igaüks, mitut sellist töötajat ma veel oma palgast üleval pean pidama ja kas see ongi põhjus, miks minu palka niipea ei tõsteta.
Võib-olla ei ole kaugel ka aeg, kus sarnaselt priitahtlikele pritsimeestele hakkavad tööle priitahtlikud kiirabiteenuse pakkujad, kes päeval on ametis perearstidena ja teevad vahetustega kiirabivalveid. Loomulikult on need teenused patsiendile siis tasulised. Vahest maksab osa ka haigekassa, aga see on täiesti reaalne stsenaarium, millega viie aasta pärast on kõik harjunud.
Kui nüüd veelkord ausalt rääkida ja mõelda sellele, milline või kui kallis on arsti väljaõpe ja mil määral ta seda ametioskust oma kiirabivalve ajal tegelikult rakendada saab, on olnud tegemist ju ilmselge ressursi ehk arsti väljaõppe raiskamisega.
Hädavajalikud toimingud suudavad suurepäraselt sooritada meditsiiniõed ehk siis vastavalt parameedikud. Erakordseid juhtumeid tuleb ikka ette, aga selleks on ka kiirabiautos loodud võimalused oma eriala spetsialisti ehk arstiga telefonitsi kontakti ja juhendamist saada - kui selleks peaks vajadus tekkima.
