Suur oli minu üllatus, kui nõndanimetatud tervisedeklaratsiooni ette võtsin. Huvitav, kas mina olen ainuke, kellele see küsimustik tundub juhiloa uuendamise kontekstis ebaasjakohane, liialt detailne ja ausalt öeldes ka debiilne. Arvate, et liialdan? No hakkame otsast vaatama.

Esimene küsimus: kas te tarbite alkoholi? Vastusevariandid "ei" ja jaa". Iseendast võiks antud küsimust juhilubade saamise mõttes pidada isegi mõistlikuks, kuid vastamine polegi nii lihtne. Kuna olen üliväike alkoholitarbija – no umbes paar korda aastas – siis tõe ja õiguse huvides vastasin ikkagi "jaa". Selle peale järgnes küsimus: "Mitu ühikut nädalas? (1 ühik = 40 ml 40% kanget alkoholi või 120 ml 12% veini või 250 ml 5.2% õlut)". Ja nulli muide ei tohi panna. No misasja!? Kas ma peaksin hakkama arvutama, kui mitu null-koma-null-null-nulli see paar veinipokaali aastas siis ka nädalas kokku annaks? Kahjuks ma tõesti ei olnud huvitatud matemaatilisest gümnastikast ning valisin pigem vastuseks, et alkoholi ma ei tarbi. Puhtfilosoofiliselt jäi aga ikkagi arusaamatuks, kas ma siis tegelikult ikkagi tarbin alkoholi või missugust vastust küsimustiku koostajad ise õigeks peaksid.

Edasised küsimused allergiate, töökeskkonna, psüühika, haiguste ja muu taolise kohta olid tarbetult ahistavad. Arusaadav, kui autojuhi puhul tuntakse huvi silmanägemise, epilepsia või meditsiiniliste abivahendite (nt proteesid, prillid) kasutamise kohta, mis aga puutub asjasse see, et olen šokolaadi vastu allergiline, suitsetan 1,5 sigaretti nädalas ja mul on kõrgusekartus? Ega ma piloodiks ei kandideeri. Eriline nahaalsus on muidugi lisaks kõigele veel küsida, kas inimene on rase. See ei ole tõesti kellegi asi ega peaks ajutise seisundina vähemalt 21. sajandi Euroopas autojuhi dokumentatsiooni uuendamisel kuidagi oluline olema. Ometi, näe, on keegi võtnud endale õiguse kohustada mind selliseid delikaatseid isikuandmeid avaldama. Sealjuures ilma igasuguse selgituseta andmete kogumise eesmärkide, vajaduse ja turvalisuse kohta.

Õnneks on küsimustiku koostajatel ka mõningal määral huumorimeelt. Viimane punkt käis une kohta ja küsimus "kas te norskate valjult?" on täiesti kõrgem pilotaaž. Esiteks kuidas ma üldse tean, kas ma norskan? Kui on olemas selline kerge unega elukaaslane, kes eriti lärmaka öö puhul sind küünarnukiga togib või teisest voodist toasussiga viskab, siis on ehk sellele küsimusele lihtne vastata. Üksiku inimese puhul võib olla tegemist paraja mõistatusega. Või peaks ehk õhtul mingi salvestusseadme voodi päitsisse monteerima, siis hea hommikul kuulata? Kui nüüd isegi selgub, et ma tõepoolest norskan, jääb ikkagi õhku kahtlus, kas norskan valjult. Ma ei julgekski seda muide enam vastata, sest alkoholitarbimise puhul mäletatavasti oli järgmiseks kohe ees keskmisest paremaid matemaatilisi võimeid nõudev analüütiline ülesanne. Norskamise puhul ilmselt järgneks küsimus detsibellide vm taolise kohta.

Ühesõnaga oleks kena, kui keegi tark selgitaks, kuhu jäi vana hea metoodika juhilubade tervisetõendi saamiseks – et läksid arsti kabinetti, kontrolliti nägemist, küsiti mõned täiesti adekvaatsed küsimused ja pärast väikest rahaluhvitamist oligi tõend olemas.