LUGEJA: Kas ei peaks valjumalt oma õigusi nõudma?
Selle üle, kuidas on lood meil 107 aasta hiljem, võiks mõtteid vahetada. Ei oska öelda, milline on olukord rahva arvamuse arvestamisega Ühendkuningriigis, küll aga on põhjust arvata, et kirjamehe poolt öeldu näib kehtivat meie ühiskonna erineva võimutasandite kohta siiamaani. Kuidas siis on lood meil valija häälest lugupidamisega?
Mõned mälestused lähiminevikust. Kui mu mälu mind ei peta, siis okupatsioonist vabanenud Eesti esimest presidenti valiti rahva poolt ainult esimeste presidendivalimiste esimeses voorus, kus Arnold Rüütel sai 41,7714%, Lennart Meri 29,5167%, Rein Taagepera 23,3951% ja Lagle Parek 4,2330% valimistest osavõtnud inimeste häältest.
Kahtlemata olid kõik kandidaadid väärikad Eesti rahva esindajad, kellel kõigil olid oma osa Eesti okupatsioonist vabanemises - Lennart Meri oma hea suhtlemis- ja keelteoskusega, Arnold Rüütel oma sirgeseljalisusega suhtlemises Moskvaga okupatsiooni viimastel aastatel ja nagu ta hiljem presidendina tõestas ka suurepärase rahvamehena, Rein Taagepera oma lääneliku politoloogi haridusega ning Lagle Parek oma kindlameelsusega võitluses bolševike vastu nende võimutsemise ajal. Võib arvata, et vähemalt kolm esimest oleksid olnud võimelised võrdselt Eesti tolleaegsetest kärestikest läbi vedama.
Kaldun arvama, et Arnold Rüütel presidendina, kelle rahvas tollal, kui tal oleks lastud, oleks suure tõenäosusega presidendiks valinud ja Lennart Meri välisministrina oleks tollal suurepärane meeskond olnud. Kuigi kadunud President Lennart Meri ja ka paljud valijate hääli püüdvad poliitikud on lubanud anda otsustusõigus rahvale tagasi, ei ole seda tänaseni juhtunud.
Ma olen valmis uskuma lahkunud presidendi Lennart Meri siirast soovi anda see õigus uuesti valijate kätte. Hääli püüdvate poliitikute hüüatused sel teemal tuleb arvatavasti lugeda osaks järjekordsest valimiskampaaniast. Jutud sellest, et parlamentaarse riigikorraga riikides kaasneb rahva poolt valitud presidendi korral suurem presidendivõimu osakaal, ei pea paika. Kahe lähinaabri Leedu ja Soome valijad valivad presidenti otse ja presidendi võimu suurenemist on seal raske täheldada, pigem üritatakse Soomes presidendivõimu vähendada. Tõsi, Soome demarid nagu nad oma sotse nimetavad, võitlevad nn oma presidendi, kelleks nad ametisolevat presidenti peavad, rolli vähendamise vastu.
Teiseks valdkonnaks, kus eestlased oma häält ja koostöövõimekust tõestada võiksid, on ametiühinguliikumine. Tõsi, teada on, et ametiühingud on aegajalt oma võimu kuritarvitanud, mille kõige markantsemate näidetena meenuvad Briti söetööliste ametiühingute ja Briti „raudse leedi” Margaret Thatceri vaheline ning USA justiitsministri Robert Kennedy ning sealse transporditööliste maffioosse bossi Jimmi Hoffa vahelised võitlused. Ka tänapäeval arvab minu soomlasest kolleeg, et Soomes ametiühingud kuritarvitavad oma mõjuvõimu. Tõenäoliselt on see väide üsna tõelähedane. Aga võimu on aegajalt kuri tarvitanud ka muud institutsioonid, sealhulgas ka paljud parteid ja koguni mõni riik. Näib paika pidavat, et roosaka taustaga võimumehed üritavad suukorvistada inimesi erinevates Ida–Euroopa nurkades ka tänapäeval. Lihtsalt järjekordne kinnitus sellele, et igasugune võim näib inimest rikkuvat. Ühiskond peaks olema suutlik neid kõiki raamides püsima sundida. Ega siis hälvete tõttu pea üht või teist liikumist tasalülitama. Eesti meedia on usin kajastama erinevate poliitiliste jõudude vahelist kemplemist, aga me ei näe seal suurt midagi kahe rahva jaoks olulise rühma, kelle tegemistest sõltub meie eluks vajalike reaalsete väärtuste loomine, tööandjate ja töövõtjate suhtlemisest. Tööandjatel on olemas igati soliidsed esindajad oma juristide armeega. Teine pool, milleks peaks olema ametiühing, on nõrgavõitu. Minu arvates on ametiühingud Eestis on tõeline naljanumber. Tundub, et mõned tegelinskid on ametiühinguid Eestis kasutanud hüppelauana kogumaks valijate hääli, et pääseda parlamendipalgale. Mingisugustest töövõtjate ja tööandjate suhete tasakaalustajatena on Eesti tänast ametiühinguliikumist küll üsna raske ette kujutada.
Eespool kirjapandu mõte ei ole kindlasti kaasmaalaste mässule õhutamine, küll aga kutsun rahvast üle mitte leppima kõikide nende, kelle käes on võim, nii poliitiline kui majanduslik, otsustega. Kahjuks on paljud otsused, nii poliitikute kui ka majandustegelaste omad, sageli üsna küündimatud. Meenutagem poliitikute vastuväiteid rahandusspetsialistidele ajal, mil paljudele oli selge, et Eesti majandus on ülekuumenenud ja krahh on paratamatu, sotsiaalteadlaste hoiatuste eiramist siis ja praegugi. Kindlasti on koht süüpingis tänase masendava võlglaste armee tekkimises ka ärimaailmal. Teadlaste seisukohti oleks mõistlik arvestada, et mitte kaela saada oma küllaltki ebastabiilse rahvusliku koosseisu juures sotsiaalset kriisi.
On tõenäoliselt palju tahta, et inimesed, kes määravad meie poliitilist tulevikku suudaksid vallata kogu tegelikkust ilma kompetentsete nõuandjate armeeta. Kahjuks tuleb tõdeda, et sageli on see nõuandjate kontingent üsnagi tagasihoidliku elukogemusega ja sageli ka poolharitud. Sama kehtib ka ärimaailma kohta. Korralikku töövõtjate esindust on tarvis selleks, et teist poolt korrale kutsuda, kui üks pool end ahistatuna tunneb. On ju meie ärimaailmagi vägevate kogemus vaid paarikümne aastane, kus esimese miljoni teenimise huvides jäävad selle poole mure, kelle kätega see miljon toodetakse, tahaplaanile. Pealegi, Ida-Euroopas näib reegel, et esimene miljon on kriminaalselt hangitud sageli paika pidavat, küsimuse peaks püstitama minu arusaamist mööda pigem nii, et kas nende poolkriminaalsete tegelaste reeglitega pea ka leppima.
Ja lõpetuseks, olen kuulnud poliitikuid kinnitamas, et „valijate hääled on poliitiku kapital”, silmas pidades käimasolevaid korruptsiooniprotsesse ja riigipalgaliste ametikohtade jagamist omadele, eriti viimast uudist Loksa linnajuhtide palgatõusu kohta, tuleks minu arvates see fraas ümber sõnastada nii, et „valijate hääled on vahend poliitikutele kapitali kogumiseks.”
Väga suure tõenäosusega saame eeloleva aasta jooksul olema tunnistajaks mitmesuguste lintide lõikamisel tõestamaks meie „palavalt armastatud” juhtide head tööd. Minister pidavat olevat rahva teener, seepärast sobiks hästi võrdlus teenindajaga, kellele peale head teenindamist öeldakse aitäh ja heal juhul saab ta ka jootraha, meie Rahvateenrid kuuldavasti saavad üsna korralikku. Kas tema teenuseid ka edaspidi kasutada kõlbab, selle üle, mu sõbrad, võiks veidi pead vaevata.
