Sai 2008. aastal käidud kaitseväe arstlikus komisjonis Ida-Tallinna keskhaiglas, mis asus Hariduse tänaval Tõnismäel. Kohale sai mindud kella 8-ks hommikul, kuid tuldud sai alles peale 12 ja seda ainult viie proovi pärast, mille võtmine kestis mõned minutid. Enamus ajast kulus koridoris järjekorras ootamisele.

Võib ju mõelda, et naguniigi on ajateenistus üks tiksumine ning mis see neli tundi sinu tsiviilajast ikka ära võtab, kuid olgem ausad – arstliku komisjoni töökorraldus võiks olla kiirem ja efektiivsem. Arstid, kes proove võtsid, tegid oma tööd hästi ja kiiresti, kuid asi oli selles, et ühele päevale oli korraga nii palju noormehi sattunud, et järjekorrad ulatusid ühest koridori otsast teise. Miks mitte korraldada neid komisjone mitme päeva jooksul, et see ei peaks olema nii närviline ja aeganõudev?

Samas kui häid tulemusi suudab selline „konveiermeetod” näiteks psühholoogiga vesteldes anda? Kuidas suudab psühholoog minust 5-10 minuti jooksul aru saada, et mulle ikkagi saab relva kätte usaldada ning ma olen täie mõistusega inimene?

Kella 8ks kohale tulles olin üks esimesi ning lootsin, et asjad nii kiiresti saavadki korda aetud, kui peale igat proovi või kontrolli muutus rahvahulk koridoris üha suuremaks. Võta näpust, see polnud ju ka nagu teenindus pangas, kus sa võtad endale järjekorranumbri ja siis ootas seda „till-tolli”, et oma asi korda ajada. Tegu oli juba nagu väljaõppega enne Kaitseväkke minekut.