Lugeja: inimesed töötavad taluvuse piiril

 (97)
Lugeja: inimesed töötavad taluvuse piiril
Foto on illustratiivne-

Ühel suvehommikul kella kuue ajal linna sõites, et rongile minna, hakkas ühel naisel bussipeatuses ootamatult paha. Külm higi kattis ta nägu ja tal oli nii halb, et kutsusin talle kiirabi. Selgus, et veidi üle keskealine daam oli tööga endale liiga teinud.

Bussis rongijaama loksudes mõtlesin, et töötamine murdumise piiril ei ole tegelikult mingi erand. Kahjuks. Oma lähikonnast leiaksin kergelt terve käe sõrmede jagu inimesi, kes endale tööga liiga teinud, kaasa arvatud ma ise.

Eks aegu on erinevaid, nii eraelus kui ka tööl. Olen ise riigipalgal, töö konti ei murra, ehkki on ka omajagu stressi. Kui raske töö ka vahel ei oleks, on praeguse töö suur eelis kindel töörütm. Iga viie päeva tagant saab vähemalt puhata ja see on tõesti enam-vähem kindel. Olgugi, et nädalavahetusel olen mõnikord omadega täiesti läbi.

Kunagi erasektoris juhtus aga küll seda, et enam tööga pidama ei saanud. Või ei olnud võimalik puhata. Tunnipalgal ja paindliku graafikuga tööl käies on oht, et ühtki vaba päeva ei teki enne, kui oma 80 tundi ära töötatud. Vahel rohkemgi. Selge see, et selline asi hakkab tervisele. Ühtpidi motiveerib töötama rahateenimise soov: mida rohkem tunde, seda rohkem raha. On ju palgad nii väiksed, et ei ela äragi.

Seotud lood:

Mäletan aega, kui mu vanaema oli haiglas suremas ja mu arved tahtsid maksmist. Just eelmisel kuul olin saanud üsna väikse palga ja pingutasin siis topelt. Käisin igal õhtul pärast tööd haiglas vanaema vaatamas ning olin murdumise äärel. Kui vanaema suri, siis ka murdusin, töölt aga ei antud mingit vabadust ega puhkust, aega lähedast leinata.

Kevadeti oli tihti vitamiinipuudus nii suur ja energiavarude hindamine nii vale (kevadel tundub, et jõudu on küllaga), et pingutasin kahel aastal sedavõrd üle, et kukkusin kokku. Vererõhk oli ülimadal, muud viga nagu polnudki.

Ja nüüd näen oma sõpru. Kes suvel veel puhkusele pole jõudnud, on näost valged, väsinud, kurnatud. On näha, et nad ei jaksa, aga teha pole midagi. Maksud tahavad ju maksmist.

Mul on sõpru, kes töötavad enamasti küll kaheksast viieni, kuid vajadusel peavad jääma tööle ka ööseks. Juhtub igasuguseid asju.

Ühe sõbraga juhtus aga hiljuti hoopis kummaline lugu, vajus keset päeva kodus kokku, ei reageerinud enam millelegi. Parajasti oli tööl puhkuste aeg, temal aga oli seega topeltkoormus. Keegi ei küsi, palju sa jaksad või kas sa üldse jaksad. Kui tööd tahad teha, pead kõik ära tegema, mis kästud. Kiirabi tuli kohale, pani tilguti külge, mõne aja pärast ta ärkas. Vererõhk oli ebanormaalselt madal, parameedikud soovitasid uuringule minna. Midagi sarnast ei ole temaga varem kunagi olnud.

Eestlased on kannatlikud, jaksavad palju, ega kuula sageli oma keha. Pole raha, pole kodu – pole elu. Tundub, nagu valikut suurt ei olekski. Keegi ei taha oma tööandjaga pahuksisse minna, pealegi on asendamatuid inimesi vähe.

Kuid üht asja ma olen näinud: inimene võib jätta oma vaba aja, oma tervise, kas või oma elu firmale, kuid kapitalistlik süsteem ei hooli tegelikult üksikisikust sedavõrd, et see üldse korda läheks. Kui sa ei ole enam meile kasulik, lähevad me teed lahku – nii on. Tervis on inimesel aga üks ja ainus, isegi majad ja autod tulevad ja lähevad.

Kui töö hakkab tervist murdma, tuleks mõelda sellele, et ehk peaks vähem omama või oma kohustusi kellegagi jagama. Lõpuks ei hooli keegi sellest, et sina kõik üürid ja arved kinni maksid – oma viga siis, et maksid. Tulekski öelda, et ma rohkem ei jaksa ja üle oma jõu ei tee.