See artikkel juhib tähelepanu lühinägelikule kampaaniale, milleks on 3. lapse toetus. See toetus ei täida oma eesmärki, kui tegelikult on selgelt näha (mina ka noorena tajun), et suure osa noorte seas ei ole isegi need esimesed lapsed kuskilt tulemas. 25-aastase näol ei ole tegemist tõesti hilisteismelisega, kuid tundub, et suureks saamine lükkub aina hilisemaks.

Naljakas on tõesti, et 20. aastate alguses inimesi peetakse justkui veel lasteks ja ei võeta neid täiskasvanutena. Vastutuse võtmist lükatakse aina edasi. USA-s on näiteks üha enam populaarsemaks saanud võimalus munarakud nooruses külmutada, et siis 40. eluaastates, kui piisavalt juba oma elu elatud, üritada nende abil lasta saada, kuid see võimalus on hetkel üsna kallis.

Nimetatud 3. lapse toetus on üks detail suures pildis, mille laiemad lähtekohad jäävad ähmaseks ja jätavad projektipõhise ettevõtmise mulje (kirjutati, et tegemist on ärimeeste suurannetusega erakondadele). Siin on läbi põimunud poliitilised huvid ja selle toetuse loomisele eelnevalt ei ole toimunud ilmselt mingit väga põhjalikku planeerimist. See ei paigutu hästi n-ö üldisesse puslesse ja tundub olevat eraldiseisev üksik projekt. Tegelikult ei arvestata paljude muude komponentidega, mis tingivad laste saamist või mitte saamist. Just nagu artiklis ajakirjanik kenasti väärtushinnangud välja on toonud: kui saadakse lapsed, siis ohverdatakse enda tulevik, vaba aega ja karjäär. Samuti on levinud suhtumine, et kui sul on lapsed, siis karjäärivõimalused halvenevad, võimalused ringi reisida halvenevad, majanduslik kindlustatus halveneb jne.

Mulle tundub, et üheks põhjuseks on individualistlik mõttemaailm, millest lähtuvadki antud hinnangud, kuna individualistid rõhutavad üksikisiku vabaduste ja huvide tähtsust. Individualismi keskne mõte on, et igal inimesel on võõrandamatu õigus vabadusele ja eneseteostusele (ehk siit siis tuleb karjääri väärtustamine).

Vabaturumajandus (hetkel kehtiv korraldus majanduses) ja individualism on omavahel seotud. Laste saamist soodustab ilmselt see, kui tähtsamad ühe isiku eneseteostusest oleksid kogukonna ja kogu pere huvid ning lähtutaks nendest. Ei tohiks rõhutada ühe isiku saavutusi, vaid tuuakse esile pere/kogukonna saavutused, kuid nii see praeguses ühiskonnakorralduses ei ole.

Võib tõdeda, et pere loomine ja laste kasvatamine on kohustus, mis ei sobitu selles mõttes ühe isiku huvidega, et inimene peab selle võrra loobuma mingil määral oma maksimaalsest võimalikust sõltumatusest, eneseteostusest jne. Ta lihtsalt ei saa endale siis nii palju enam lubada, vaid peab mingi osa ära andma. Individualistidele ei sobi see, kui neile üritatakse mingeid kohustusi peale suruda riigi ja ühiskonna poolt, mida aga laste kasvatamine mõnes mõttes on. Hetkel väärtustatakse väga palju üksikisiku vabadusi, mis tingib samuti selle, et see ei sobitu pere väärtustamise konteksti. Raske on samal ajal väärtustada mõlemat, sest kui sa väärtustad endast rohkem mingit suuremat kogukonda, siis mingil määral peab enda vabadusi alla suruma hakkama.