"Välja jõudes avastasime minu trepi eest lamava mehe. Ehmusime kõik väga, sest mees tundus olevat teadvuseta. Mõne hetke pärast aga selgus, et ta on lihtsalt väga purjus ning pole nõus lahkuma. Helistasin kohe 110, et nad ta mu sisehoovist kainestusmajja viiks – seda nii minu enda, mu naabrite kui ka mehe enda hüvanguks.

Liikusin seltskonnast ja mehest eemale, et saaksin rahulikult politsei dispetšerile olukorda selgitada. Telefon kutsus.

Möödus minut, telefon kutsus ikka veel. Siis kuulsin juttu. "Helistasite politseisse. Palun oodake, kõik liinid on hetkel hõivatud," ütles robotlik hääl. Jälgisin kogu aja ka seltskonda ja meest – nad hoidsid teda ärkvel, jutustasid temaga, uurisid, mis tal viga võib olla ning ega tal kusagilt ei valuta. Ei valutanud. Ta oli lihtsalt tõesti väga purjus.

Ootasin liinil edasi, telefon aina kutsus. Kahe minuti möödudes kuulsin veel robot-teadet. Seltskond oli juba mehega sõbralikult juttu ajamas – saime teada, et mehe olid jooma ajanud armuprobleemid. Vaeseke oli vist sattunud armukolmnurka ning nüüd jäänud olukorda, kus ta ei saanud kummagi naise juurde ööbima minna. Seda kõike sain alles hiljem teada, kuna seisin telefoniga kogu vestlusest eemal, oodates liinil.

Telefon kutsus ikka veel. Lõpuks vastati: "Politsei. Mis juhtus?" Vaatasin telefoni – seda öeldi täpselt siis, kui olin liinil oodanud 03:00. Kolm minutit! Selgitasin umbes kümne sekundiga olukorda, kinnitasin aadressi ning jooksin seltskonna ja mehe juurde, et igaks juhuks uurida, kas meil võib ka kiirabi vaja minna. Mees seisis vaevu jalul, toetudes seinale.

Sõbrad ütlesid selle peale: "Oi, aga meil polegi enam politseid vaja – tüüp juba ärkvel ja kõik korras! Ta on lihtsalt armuvalus ja purjus." Ütlesin dispetšerineiule, et meil on olukord kontrolli all ning et ei politseid ega kiirabi pole enam kohale vaja. Naine vastas rõõmsasti: "Oi, väga tore! Kena õhtu jätku!"

Vastasin talle samaga, samal ajal mõeldes, et uskumatu – ootasin 3 minutit liinil. Kolm minutit. Selle aja jooksul võib ju kõike juhtuda. Kui oleksin olnud kordades hullemas olukorras, kusagil, kus mu elu oleks tõesti ohus olnud (või nagu arvasime esialgu selle mehe puhul olevat), mis siis kolme minuti jooksul saanud oleks? Mis kõik võib juhtuda? Kas tõesti on reede õhtuti südalinnas võimatu näiteks minutiga politseilt abi saada? Kell oli ju alles 22:30, mis siis veel südaöö paiku ja kella 2 ajal saab? Ootan 10-15 minutit liinil?

Olen alati arvanud, et kui valin 110, olen dispetšeriga ühenduses mõnekümne sekundi jooksul ning politsei jõuab kohale (olenevalt olukorra kriitilisusest) paari kuni mõne minutiga. Nüüd olen aga lausa pettunud ja kardan, tõesti kardan, et kui minuga peaks midagi tõsist juhtuma, ei ole võimalik õigeaegselt abi saada.

Sõpradele seiklusest rääkides selgus, et mul on lausa vedanud, et ainult paar minutit ootama pidin," tunnistab lugeja.

Kommenteerib Häirekeskuse avalike suhete juht Jaana Padrik:

Juhul kui tipptundidel, nagu näiteks reede õhtul, on palju 110-le helistajaid, võib kahjuks esineda lühiajaliselt ooteaega, kuni esimene vaba operaator saab kõnele vastata. Hädaabinumbril 112 ooteaega ei ole, kuna toimib süsteem, kus kõnele vastab vaba operaator ükskõik millises Häirekeskuse piirkondlikus keskuses.

110-numbril ei ole hetkel veel võimalik kõnede vastuvõtmisel rakendada sellist vastastikuse abistamise süsteemi keskuste vahel. Kui hädaabinumbri 110 kõnekoormus on suur ja kõik operaatorid hõivatud, siis soovitame kindlasti mitte katkestada ühendust ja kõnele vastatakse esimesel võimalusel.

110-kõnede ooteaeg suure kõnekoormuse hetkedel saab lahenduse, kui Eesti läheb 2014. aasta lõpus üle ühele hädaabinumbrile 112, mille järgselt saab ka politseid kutsuda numbrilt 112. Seniks püüab Häirekeskus ooteaega vältida, tuues suurema kõnekoormuse aegadeks kõnedele vastama suurema isikkoosseisu.

Hea lugeja, kui kaua oled sina pidanud politseiga rääkimist ootama? Anna teada kommentaariumis või kirjuta rahvahaal@delfi.ee !