Parimates ülikoolides keskendutakse peale faktiliste teadmiste ka õpilaste isikupärale, sest ülikooli lõpuks peaks ju õpilasest saama iseseisev ning mõtlev inimene. Eestis seevastu käib ülikoolis kõik enam-vähem samamoodi edasi nagu põhi- ja keskkoolis. Tudengid peavad õppima palju faktilisi teadmisi ja siis need üheks kontrolltööks vormistama. Kuid sellise mudeli järgi õpitakse ainult kontrolltööks ning peale seda võidakse need teadmised unustada.

Eesti ülikoolides õpetavad valdavalt ikka needsamad nõukogude-aegsed õppejõud, kes on ise kasvanud ühiskonnas, kus kõik olid olude sunnil võrdsed. Keskenduti riigiaparaadile, mitte üksikisikule. Lääne ülikoolides ning ka ühiskonnas on seevastu kogu riigi aluseks võetud üksikinimene ning tema vajadused. See tähendab, et pööratakse rohkem tähelepanu ka üksikisiku eripärale.

Kui tõesti mõeldakse, miks ei ole neid noori peale tulemas, kes on vihased ja tahavad asju muuta, siis võiks eelkõige vaadata meie senist haridussüsteemi. See toodab süsteemi jaoks roboteid, mitte süsteemist välja mõtlevaid isikupäraseid inimesi.