Lugeja: Eesti naiste pojakultus ei lase meestel täisväärtuslikult elada
Juba müütiline Teeba kuningas Oidipus armastas oma ema üle kõige maailmas, lausa sedavõrd, et see ületas kõik piirid ja viis olukorra traagiliseks. Tundmata oma vanemaid, tappis ta oma isa ja abiellus oma emaga. Mehe alateadlikku soovi oma emaga abielluda, vihates oma isa, nimetatakse Oidipuse kompleksiks. Seega ei ole emade-poegade lausa ebanormaalset tugev side ajaloos midagi uut.
Eesti naiste poegade imetlus on aga rohkem ehk seotud nende endaga kui poegadega, mistõttu võiks seda ehk nimetada Lokaste kompleksiks Oidupuse ema Lokaste järgi. Väga äärmuslikult väljendades võiks selle kompleksi lahti seletada ema alateadlikud soovina tappa oma minia ja abielluda oma pojaga. Loomulikult ei oleks see võimalik, kuid tegemist on pigem piltliku väljendusega.
Mõiste "ämm" on vähemalt Eesti kontekstis eelkõige negatiivse varjundiga. On olemas suisa ämmaanekdoodid ja ehkki neid ei tasu võtta üks-üheselt tõepähe nagu ka blondiinianekdoote, on neis omajagu tõtt, sest päris tühja koha pealt need ei teki. Küll aga on erinevalt anekdootidest päriselus ämmaga rohkem raskusi miniatel kui väimeestel ning mõttekäigus sammukese edasi astudes võiks ka väita, et väimeeste ämmatõrksuses on süüdi samuti nende emad.
Kui emal on oma poja elus väga võimukas positsioon, siis teist nii tugevat naist mees oma elus välja ei kannataks. Tuleb märkida, et oma naisel on mehe jaoks elus hoopis teine positsioon kui emal. Ämm on aga nagu uus ema, kes näikse soovivat samuti oma võimu kehtestada. Kui mehel on Lokaste kompleksi põdev ema, on tema suhted kõigi naistega raskendatud, kaasa arvatud ämmaga.
Lokaste-emad tunnevad kõigi teiste naiste suhtes oma poja elus konkurentsi, kusjuures oluline tegur siinjuures on mehe puudumine. Kui Oidipus tappis oma isa, siis tänapäeva Eesti naised on jäänud oma meestest ilma palju lihtsamatel põhjustel: pisitülid, alkoholism, truudusetus ja muud argielu valupunktid on jätnud nad sageli meheta üksi oma poegi kasvatama ning viimasest saab nende elu keskpunkt.
Kuigi loogiline oleks, et Lokaste-emad on kibestunud meeste tõttu, on ju nad just hüljatud mehe poolt ning jäänud hätta mehe puudumise tõttu, siis oma poega nad ometi vihata ei saa ning võivad suunata oma kibedusevalangu hoopis naistele. Poeg saab nende jaoks meheideaaliks, kuna tema ju ei hülga neid, vaid on truu. Nii kanduvad naise kõik armastustunded pojale üle, ka need, mis peaksid normaalses olukorras olema suunatud tema mehele, ning samas tekivad poja suhtes ka suuremad ootused.
Ühtpidi on Lokaste-ema poeg tugeva surve all olla oma lapsepõlvekodus ka mehe eest, teisalt aga hellitatakse ja hoitakse teda üleliia ning tulemuseks ongi lõhestunud enesehinnang, mis muudab mehe naiste suhtes üleolevaks ja samal ajal neist sõltuvaks. Endale aru andmata hakkab mees pidama ennast maailma nabaks, kogu vastutuse aga veeretab naistele.
Kui selline mees hakkab vastassugupoole vastu huvi tundma, on sageli emade suhtumine selline, et mine ja suhtle, kuid ära ennast seo. Sisuliselt annavad nad pojale signaali, et sellest pole midagi, kui ta kasutab naisi ära, kuid südamesse te neid võtta ei tohiks, see oleks juba kuritegu. Ema mõistab oma poja vajadusi ja huvi, kuid ta ei taha kaotada oma positsiooni poja hinges, vaid tahab jääda sinna esimeseks naiseks võmalikult kauaks, ideaalis muidugi kogu eluks.
Sellega õpetab ema oma pojale vastutustundest loobumist ning julgustab teda selgrootusele. Lokaste-ema poegadel puuduvad sageli õiged väärtushinnangud ning mehelikkus selle sõna sisulises mõttes. Kui nende armusuhe peaks lõppema lapseootusega, peab vastutuse selle eest võtma naine. Tegelikult üritavad nad kogu suhet naise kaela veeretada, astumata konkreetseid samme, lastes suhetel vihjamisi kulgeda ning nendest sujuvalt välja astudes, kui asi läheb liiga tõsiseks.
Lokaste-emade miniaks saada ei ole sugugi lihtne, kuna nende suhtumine naistesse, kes ohustavad tema positsiooni poja elus, on väga kriitiline. Loomulikult nad mõistavad, et pojal peaks naine siiski olema, kuid valiku sooviksid nad jätta enda teha, mida neil aga paraku sageli ei võimaldata.
Isegi, kui minial õnnestub oma mehe süda endale võita ja ka ämmaga distantsi hoida, ei ole kooselu Lokaste-ema pojaga siiski mingi pillerkaar. Valupunkte on küllaga, millest ehk raskeim on see, et kaaslane nende kõrval ei ole piisavalt turvaline, vastutust kandev, kindlameelne ja selgete väärtushinnangutega.
Lokaste-emade poegadele on iseloomulik ka see, et kuna neil puudub väärtushinnangutel põhinev mehisus, otsivad nad oma positsiooni kindlustamiseks kõrvalteid, õõnestades end ümbritsevate naiste enesehinnangut või piiramatult flirtides ja mängides, olenevalt sellest, milliseid lahendusi ta vähegi leida oskab.
Tüüpiline on see, et Lokaste-ema poeg ei lase naisel olla õrna ja naiselik, kuna seda "õrnust" on nende endigi sees piisavalt. Sellise mehe naisena peaks seega oma õiguse olla õrnem sugupool ise välja võitlema, kuna seda automaatselt ei anta.
Igal naisel on õigus naiselikkusele ning mehel mehelikkusele. Mis tahes perekondadest me ei tuleks, siis täisikka jõudes peaksime end suhteprobleemide tekkides nö üle vaatama ning analüüsima, kas suudame olla piisavalt mehelikud/naiselikud, lastes partneril olla vastupidi mehelik/naiselik või püüame oma partneri positsiooni endale haarata. See kehtib ka naiste puhul, kes püüavad kõiges ise hakkama saada ja meest "ei vaja".
Kuigi mehelik naine ja naiselik mees sobivad omavahel hästi, ei ole selline suhe rajatud õigetele alustele ega lase kummalgi olla tegelikult see, kes nad päriselt on, vaid kinnistab üksnes lapsepõlvest kaasa saadud väärmudelit.
Seega tuleks Lokaste-ema pojal olla kriitiline ega võtta automaatselt omaks kõiki käitumismudeleid, mis talle lapsepõlvest on kaasa antud. Sundida muidugi kedagi ei saa.
