Kogu teemapüstitus mobiiltelefoniga rääkimise kohta autoroolis on algusest peale üdini vale ning ahistab neid inimesi, kelle jaoks suhtlemine on igapäevane ja vajalik töö. See kehtib eriti linnavälistel teedel, näiteks Tallinna-Tartu maantee. Keelata igasuguste tingimustega mobiiltelefoniga rääkimine on sama absurdne, kui keelaksin tehasetöölisel kasutada kahe tunni vältel oma käsi.

Tundub ulme? Kas ikka on! Juurdleks selle teema üle õige lähemalt? Eelmise loo autor ei ole ilmselt elu jooksul hands-free süsteemi kasutanud ja ei tea, millest kirjutab. Nimelt teab iga "käed-vaba" seadme kasutaja, et selle sisse lülitamine on sama ebamugav/ebaturvaline, kui raadiojaama vahetamine või veepudeli avamine. Huvitav, et viimased tegevused veel keelatud ei ole. Minu hands-free võtab automaatselt helistaja ka vastu, nii et julgen seda turvalisemakski pidada.

Vaadakem nüüd peeglisse ja tunnistage endale ausalt, et palju ohtlikum kui mobiiltelefon on kõrvalistuv kaasreisija, kes samamoodi juttu ajab, kuid lisaks vähemalt aeg-ajalt tema poole põgusa pilgu heitmist eeldab. Või tagaistmel kisendama kukkuv väikelaps, keda ema otse roolist kussutama pöörab. Kui palju on linnapildis mimmusid, kes foori taga end peeglist kohendavad või maanteel pool minutit stereosse uut plaati otsida kobistavad?

Oht ei seisne mobiiltelefonis ja veel vähem rääkimises kui tegevuses vaid konkreetses isiksus ja tema võimes juhtida autot ja tähelepanu tegevuse juures ka säilitada.

Tegin paar aastat tagasi silmade laseroperatsiooni, kuid senimaani ei uuri ükski patrullpolitseinik, miks mul lubadel on prillid, aga päris elus mitte. Teed on suurelt jaolt masendavas korras ning ülekoormatud ja juhilube antakse autokoolist praktiliselt ausõna vastu. Need on küsimused, millega peaks tegelema, mitte kannima tööinimest temalt töövahendeid ära võttes!