Lugeja arstiabist: hirm on haigeks jääda
Kuid ka arstlikule läbivaatusele on keeruline pääseda. Eelmisel aastal helistasin Tallinna regionaalhaiglasse, et endale läbivaatuseks aega kinni panna. Teadsin, et järjekorrad võivad olla pikad, kuid ei arvestanud halva suhtumisega, mis kostus teiselt poolt telefonitoru.
Igatahes jättis järjekordadega tegelenud inimene mulje, et ma ei tohiks kohe kindlasti end nende haiglas arvele võtta. Neil oli ehk liiga palju patsiente? Igatahes korrutati telefonitorus: "Aga miks te siis mujale ei proovi minna?"
Ma ei lasknudki enda üle kaua nalja teha ega broneerinudki sinna aega. Kui juba registratuuris on selline suhtumine, siis mis saab veel arstitoas.
Kui suudad omal jalal kõndida, oled terve
Võtsin end erakliinikus arvele, kus hind oli kõvasti soolasem, kuid asjaajamine palju kiirem. Avastatigi tõsisem haigus, mille sai küll õnneks antibiootikumidega välja ravitud. Kui mul poleks seda avastatud, oleks probleem praegu palju tõsisem.
Eesti Päevaleht kirjutas kevadel, et 16-aastane poiss, kes käis tulutult nädal aega järjest suure kõhuvaluga haiglas, suri, kuna arstid ei uskunud, et tegu on eluohtliku olukorraga. See on kahetsusväärne juhtum ning kirjeldab väga hästi meie praegust arstiabi kättesaadavust. Nii kaua, kui suudad veel omal jalal kõndida, oled järelikult terve.
Meditsiinitöötajate palgad on väikesed ning koormused suured. Seetõttu toimus eelmisel aastal ka arstide streik. Arstid peaksid koormusele vastavat töötasu saama, kuid sellised streigid seavad kahtluse alla arstiabi kiire ja efektiivse kättesaadavuse. Arstiabi on ju inimõigus.
Kõigil ei ole võimalik lasta end erakliinikus kontrollida, vaid leppima peab sellega, mida riik pakub. Kui aga inimesed ei saa arstidelt abi, siis mis mõte sellel arstiabil üldse on?
