Kui olin ka teiste laulude ülevaate ära näinud, sain aru, et kuigi ei saanud kogu saadet algusest vaadata, pole ma millestki ilma jäänud. Ekraanilt vaatas vastu klounide paraad, mitte soliidse lauluvõistluse kohalik finaalkontsert, nagu eeldasin. Kohati tundus isegi, et tegu on naljasaatega.

Tõsi, oli paar rütmikamat ja meloodilisemat laulu, ülejäänu oli kahjuks sõna otseses mõttes muusikaline rämps - lood, mis olid antud konkursi eesmärki arvestades vales kohas.

Kui lõppvooru said edasi kaks laulu ning väljavalituks osutus kahest loost halvim, siis see on rahva otsus. Kui euroloo lõpliku valiku otsus anti rahva teha, siis kes oleks põhjust küsida, millised eeldused otsustamiseks olid neil 22 000-l, kes hääletuses osalesid?
Oleks ju ennekuulmatu, kui maineka kirjanduspreemia laureaadi valiks välja rahvas?

Sama kehtib ka muusika kohta. Žürii olgu professionaalne ning Eesti euroloo finaalvõistlusele peaksid jõudma eurovisiooni formaadiga sobivad palad, ja ma ei pea silmas mitte ainult laulu pikkust minutites. Teiste lugude koht olgu kohalikes klubides-kontserdisaalides. Kui tegu poleks riiki esindava muusikapalaga ning kui selleks ei kulutataks rahva raha, siis oleks ju ükskõik, millist muusikat keegi kuskil konkursil viljeleb ja mida muusikaks peab.

Antud juhul on Eesti Laulu võidulugu eurovisiooni konkursile sobimatu ning õige tegu oleks jätta miljonid kulutamata ning loobuda lauluvõistlusel osalemisest. Eurovisioonil pole kohta alternatiivmuusikale tänapäevastes tingimustes, kus kunsti piirid on avardunud.

Praegu kerkib esile õigustatud küsimus, kas selleks on ikka vaja kulutada miljoneid kroone maksumaksja raha, et rahvusringhääling saaks korraldada avaliku konkursi, mille tulem ei vii mitte kusagile.

Arvestades majanduslikku kitsikust tekib minul kui maksumaksjal küsimus, miks ma pean Eesti Laulu konkursil kuulma sellist muusikat. Sest ärgem unustagem, et tegu pole lihtsalt niisama muusikutele oma loomingu tutvustamise võimalusega, vaid Eurovisiooni laulukonkursile Eesti esinduslaulu valimise võistlusega.

Sellest tulenevalt tasuks rahvusringhäälingul natuke ka mõelda, missugune peaks olema lugude muusikaline formaat. Mis mõtet on antud juhul saata Oslosse ühegi meeldejääva viisijupita pala, mis arvatavasti finaalvõistlusele ei pääse? Ainus, mis võiduloost meelde jäi, oli artisti jalgade hüpitamine ja lalin.

Kui loobume, jääks raha alles ning häbi ja hädaldamine halva tulemuse pärast olemata. Eesti Laul ärgu Oslosse sõitku!