Lugeja: ärge süüdistage laenufirmasid selles, et inimesed on end lõhki laenanud!

Reklaam avaldab meie valikutele tugevat mõju. Tänapäeval on kõige tõhusamateks mõjutusvahenditeks sotsiaalmeedia, televisioon ning internetiturundus. Paneb imestama, kuidas ei nähta tegelikke tagamaid, miks kiirlaenu võetakse. Püütakse seada krediidikulukuse ülempiiri, tahetakse ära keelata reklaamid nii raadios kui teles ning kaotada sissenõudekulud.

Kiirlaenufirma on samasugune ettevõte nagu ükskõik milline teine - äri. Võtame näiteks rõivapoed või tehnikapoed. Kas keegi kontrollib, millise hinnaga tooteid ettevõte sisse ostab või milline on omahind? Hinnad on millegipärast just siin, meie riigis, mitmekordselt kõrgemad kui mujal. Need firmad teevad samamoodi reklaami nii teles, internetis kui ka raadios. Inimestel tekib soov reklaamitud ese osta. Seejärel minnaksegi kiirlaenuettevõttelt abi otsima - teisest ärist.

Laenuvõtmist ei mõjuta niivõrd laenu reklaam, kuivõrd juba tekkinud vajadus. Laenu taotlemise soov tekib juba varem, kellegi teise poolt reklaamitud toote või hetkel vajamineva asja tõttu. See ei käi nii, et kodanik näeb teles või internetis kiirlaenu reklaami ja tekib soov kohe laenu võtta. Kui vajadust pole, siis ei teki ka soovi.

Laenufirmad siiski konkureerivad omavahel - kelle juurde kodanik lõpuks maandub, kui talle teles reklaamitud ese meeldib ja ta soovib seda osta. Jah, loomulikult on laenufirmadel ja toodetel erinevad intressid ja erinev krediidikulukuse määr, ning seda peaks kodanik juba ise jälgima, kalkuleerima ja aru saama.

Eraldi nõuded on tekitatud laenuettevõtete reklaamile - milline see tohib olla, kus ja kuidas tohib reklaamida. Tegelikult ole vahet, kui suur on kodulehe reklaambänner, kui suur on bänneril asetsev kiri või kuidas see on sõnastatud - kui kodanik soovib laenu võtta, siis ta ka võtab. Vajadus on juba tekkinud - mujalt. Teine asi on muidugi informatsioon, mida edastatakse reklaami kaudu - see peab olema tõene ja tõestatav, et nii ka on.

Miks ei piirata teiste ettevõtete reklaame nii, nagu laenufirmade omi? Kuidas on need sõnastatud ja kuidas need inimesele mõjuvad?

Ajakirjandusest võib lugeda süüdistust kavalate kiirlaenufirmade pihta, et tarbija ei saa aru, mida tähendab krediidikulukuse määr. On siis laenufirmad selles süüdi? Liigkasuvõtjad ja vastutustundetud?

Informatsioon ei ole salastatud ja mõiste "krediidikulukuse määr" ei ole kiirlaenuettevõtete kinnisel ja salajasel koosolekul välja mõeldud. Info ja selgitused on kättesaadavad iga tarbija jaoks, kes ise soovivad aru saada. Kõiki kliente nõustatakse kõikides laenuettevõtetes.

Laenuettevõtteid süüdistatakse kõikide inimeste rahahädades - inimesed on ennast lõhki laenanud. Laenud on nagu kate tegelikele põhjustele. Aga miks siis laenatakse? Kas meie riigi sotsiaalne kindlustatus on tasemel? Palgad? Kas inimesed saavad endale ühest palgast osta külmkapi, mis on inimväärse elu elamiseks hädavajalik?

Tuleb rohkem tegeleda selgitustööga. Ehk võiks pakkuda riigi poolt tasuta nõustamisteenust? Võib küsida ka laenupakkujatelt, millised on laenuvõtjate raha kasutamise eesmärgid. Näiteks on teada, et aeg-ajalt võetakse laenu selleks, et tasuda elektriarvet.