Lugeja: alles tutvusime, kuid juba plaanib naine minuga lastesaamist!
Neiu pole veel erilises vanatüdruku easki, alles varajased kahekümnendad. Selles vanuses avastatakse maailma- reisitakse ja õpitakse ennast tundma. Ma lihtsalt ei suuda mõista, mida nii huvitavat on väikese vääksu kantseldamises ja temaga koos nohustena kodus istumises. Targad ajakirjad räägivad, et laps õpetab kõige paremini. No õpetagu, aga kedagi teist!
Kümneid kordi olen pealt näinud, kuidas mu kahekümnendates naissõbrad oma lastega kodus tiksuvad ja seniilseks muutuvad. Väga paljudel juhtudel kasvatavad emad oma lastest totaalsed küljesrippujad, et ise end veel vajalikumana tundab. Näib, nagu naise jaoks olekski laps tema isiklik projekt. Mõni naine toob lapse ilmale ka mehe kinnistamise projektina. Õige mees ju lapse juures minema ei kõnni- siis on mehe ja naise vahel juba pere, mitte lihtsalt suhe. Oi, kui palju kõnnitakse siiski minema.
Naistel on mingi omapärane loogika- kui nendele hirmsasti lapsed meeldivad, siis ka mees peab väikesest inimesest kutsikavaimustuses olema. Paraku unustavad naised, et enamikel meestel ei pruugigi oma lapsega mingit südamlikku sidet tekkida. Mees näeb olukorda tunduvalt materiaalsema pilguga ja tunnistab ausalt endale, kas tema plaanidesse ja eelarvesse mahub uue ilmakodaniku üles kasvatamine. Naised paraku hõljuvad päris tihti kuskil pilvepiiril ja korrutavad endale, et hakkama saavad nad igal juhul.
Olen omaks võtnud selle mõtte- naine, sünnita just nii palju lapsi, kui palju sa jaksad neid üksi üles kasvatada. Elus ei ole mingit garantiid, et valitud mees su kõrvale väga pikaks ajaks pidama jääb. Muidugi esineb ilusaid edulugusid, kuid valdav enamus räägib hoopis muud keelt. Ja veel üks soovitus naistele- nädalane tutvus on tõsiselt liiga lühike aeg, et laste tegemist planeerima hakata.
