Lugeja: alati on kusagil parem – laseks äkki kõik siit Eestist jalga?
Me võiks kõik minna välismaale tööle ja elama, sest seal on parem ja suuremad palgad. Meil oli okupatsioon, oli taandareng. Nüüd peame riiki üles ehitama, mis pole mõistagi lihtne töö. Aga see on ikkagi meie riik ja see muutub selliseks, milliseks me kõik koos selle teeme. Keegi teine seda tööd meie eest ära ei tee!
Kõik ei lähe välismaale. Enamus jääb siia ja elab selle neli korda madalama palgaga ära. On asju, mis on olulisemad, kui raha. Näiteks oskus elada ja planeerida oma sissetulekuid ning ennekõike väljaminekuid. Armastada oma kodu ja lähedasi. Otsida ja leida omale siin tegevust.
Võrreldes enamusega maailmast, on Eesti elamiseks üks kuradima ilus koht! Meie loodus, kultuur – üldse kogu elu-olu, mis on meile iseenesestmõistetav, on maailma enamuse jaoks miski, millest nad võivad vaid unistada. Kui me selle taeva kingitusega ei oska end ära elatada, siis on viga meis ja me peaksime peeglisse vaatama.
Minge ja ajage seda suurt raha taga, jätke oma lapsed, sõbrad, tuttavad ja suhted pilla-palla. Uskuge, et kui te lõpuks oma rahakoormatega tagasi jõuate, olete te neist võõrdunud ja nemad teist ka. Raha seda lünka ei täida. Oma elu ja noorust te samuti tagasi ei saa. Raha on külm ja elutu, armastus kuum ja täis elu. Mida te rohkem armastate? Valik on muidugi igaühe enda oma, aga igal valikul on tagajärjed, sageli pikaajalised või koguni fataalsed.
Inimesi seovad hoopis rohkem ühiselt läbitud raskused. Need teevad inimesi tugevamaks ja vähendavad vingumist. See laieneb kogu riigile ja rahvale. Mõni mäletab veel sõda ja massirepressioone Eestis. Isegi siis elasid inimesed ära, said hakkama ja pered oli suuremad kui täna. Osati olla õnnelik selle piskuga, mis oli.
Kui te hakkate uurima, kui vähesega võib inimene tegelikult ilusti ära elada, siis võite šoki saada. Tegelikult polegi selleks vaja nii palju asju omada, nagu meile sisendatakse. Oleme sageli orjad, orjates suurfirmasid ja oma pettekujutelma, et ilma seda kõike omamata pole elu võimalik. Aga on ja kuidas veel!
Mõistust ja pealehakkamist ei ole muidugi võimalik maast leida – mida pole, seda pole. Aga jätke siis ka see kirumine ja üldistamine. Enamus saab hakkama ja kui keegi on tõsiselt hädas, saab ta alati abi. Pole keegi siin veel nälga surnud ja mingit tööd leiab ka igaüks. Paljud pole lihtsalt rahul sellega, kes nad tegelikult on, ja soovivad põgeneda. Kuid enda eest põgeneda ei saa, mine või Kuu varjatud poolele.
Tänapäeval on inimesed sageli liialt ära hellitatud. Raha ja edu peab saabuma võimalikult kiirelt ja seda peab olema võimalikult palju. Seda korrutab ka kogu see edukultusele orienteeritud massimeedia. Võidab see, kel on surres rohkem asju, eksole?
Täitke oma süda armastusega ja olge hoolivad. Jalgalaskmine ja virisemine pole mingi saavutus – sellega saab iga päevavaras hakkama. Püüdke Eestis, oma kodumaal, ära elada, nii nagu enamus seda siiski teeb.
Tammsaarel on üks valm poisist ja liblikast. Ta püüdis kogu elu liblikat, kuid kui ta vanana väsinult maha istus, nägi ta, et oli selle asjatu rabelemise käigus kõik lilled ära tallanud.
