Lugeja: äkki sa ei peaks teenindaja olema, kui lapsega kliente oma kohvikus ei talu?
Kohvikus oli tol hetkel peale meie veel umbes 10 inimest, järjekorda ei olnud. Mu seitsmeaastane poeg jäi leti ette mõtlema, kas talle piisab kartulisalatist või tahaks saiakest ka kõrvale ning uuris pakutavat. Kuna otsustamine võttis aega ja pani keskealise müüjanna kaks korda väga sügavalt ohkama ja silmi pööritama, seisime natuke kaugemale ja arutasime isekeskis edasi. Poeg otsustas kartulisalati kasuks ning soovis kõrvale ka limonaadi. Müüjanna ulatas esmalt vale pudeli ja kui laps palus tal see ümber vahetada (viisakalt), järgnes järjekordne silmade pöörlemine ja raske ohe. Me ei olnud seal teretulnud, tajusime juba siis seda iga keharakuga.
Lastel ikka juhtub suuremaid ja väiksemaid äpardusi ja muidugi läks pojal limonaad ümber. Ma oleks võinud kuningat mängida, püsti tõusta ja minema kõndida, aga pidasin siiski viisakamaks enda järelt laga ära koristada ning läksin leti juurde, et lappi küsida. Keskealine proua oli selle aja peale jõudnud huuled ära värvida (see tegevus jäi tal meie sisse astudes pooleli) ja ulatas parasjagu järgmisele kliendile võileiba, kui ma juhtisin tähelepanu juhtunule ning palusin lappi, et saaksin vedeliku põrandalt ise kokku pühkida. Pilk, mis järgnes, kui ta loiku nägi, oleks võinud tappa. Demonstratiivselt ulatas ta ÜHE pabersalvrätiku ja tegeles järgmise kliendiga. Palusin suuremat lappi, sest ühe salvrätikuga ei oleks tõesti saanud midagi teha, aga selle peale käratas müüja: “Kas te ei näe, et mul ei ole praegu aega sellega tegeleda?!” Arvasin, et ma võin ju loigu sinna jätta, aga ta ei paista põrandalt hästi välja ja keegi võib seal sees libastuda. Müüja oli juba püha viha täis, tema näoilmet ja hääletooni pole võimalik enam adekvaatselt edasi anda. Ta kriiskas kuhugi taharuumi: “Kuule, tule lapiga siia, siin üks laps ajas JÄLLE pudeli ümber!” Tagantruumist loivas välja üks teismeline Bieberi-stiilis rõivastuses kutt, kes teo aeglusega põrandat kuivatama asus, ise lappi jalaga lükates, silmad pidevalt meil ja mõrvarpilk silmis. Kui põrand enam-vähem kuivaks sai, marssis ta demonstratiivselt meie laua juurde, tõmbas lapsel salatikausi nina alt ära (laps ei olnud söömist lõpetanud!), pühkis lauale pudenenud leivapuru kokku, saatis veel ühe vihase pilgu ja läks siis leti taha tagasi. Seal ohkas proua veel üle saali kõlavalt ja väga dramaatiliselt: “Miks alati peab selliseid asju juhtuma…”
Olen selliseid asju varemgi kogenud ja eriti pirtsakad ja ülbed on just keskealised naised. Lapsega klient on nagu alama kategooria klient — tema peale võib turtsuda, silmi pööritada, demonstratiivselt ohata ja eriti dramaatiliselt ja ülepingutatult käituda, kui lapsel mõni äpradus juhtub. Kui täiskasvanud inimene ajab limonaadi ümber, tuuakse talle vabanduste ja kummarduste saatel uus, asi unustatakse ja eine läheb edasi. Aga kui lapsel kohvikus õnnetus juhtub, on see maailma suurim draama, millest ei saa kuidagi rahulikult üle, vaid see tuleb kaheksa korda suuremaks puhuda, kui asi tegelikult väärt on ning kindlasti tuleb emale ja lapsele märku anda, et nad ei ole selles asutuses teretulnud.
Minu arvamus: kui sa ei suuda leppida sellega, et lastel on ka õigus kohvikutes käia ja nad võivad tekitada suurema segaduse kui täiskasvanud, siis sa ei peaks teenindaja olema. Vali endale teine elukutse, kus sa ei pea iial ühegi lapsega kokku puutuma!
