Lugeja: ainult lollid löövad last!
Mäletan, kuidas põhikooliajal tekkis meil klassis samal teemal arutelu. Klass jagunes kolmeks. Oli neid, kes arvasid, et lapse löömine on täiesti õigustatud. Oli neid, kellel oli täiesti ükskõik ning oli neid, kes ütlesid, et lapse füüsiline karistamine on täiesti välistatud. Mina kuulusin sellesse viimasesse gruppi ja imestasin sügavalt, et kuidas üldse on võimalik mõelda lapse löömisele.
Tõesti, ka mina sain lapsena mõnel üksikul korral vitsa. Kuid, kas see muutis mind paremaks inimeseks? Kindlasti mitte. Muidugi mina ei ole ka oma loomuselt eriline vandaalitseja ja ma ei saa öelda, et kui ma oleksin lapsena olnud mässumeelsem, et siis poleks vits mind muutnud. Kuid, kui me vaatame neid vandaalitsejaid ja lapskriminaale, keda nende vanemad peksavad, kas me saame siis öelda, et nad on läbi peksu muutunud paremateks inimesteks? Paremateks kriminaalideks?
Küll aga saan mina öelda tänasel päeval, et ma ei ole siiani pooldanud ja ei hakka ka mitte iial pooldama lapse löömist. Mitte ühelgi inimesel ei ole õigust teise vastu kätt tõsta. Veel vähem on õigust tõsta kätt lapse vastu. Selle väikese inimese vastu, kes ei suuda vastu lüüa, kes ei suuda end kaitsta. Kas me pooldame ratastoolis inimese peksmist või kas me pooldame abitu vanaproua löömist? Ei poolda, sest nad on abitud ja ei suuda end kaitsta.
Vabandage minu väljendust, aga kuidas kurat siis me pooldame lapse löömist? Kas tõesti on need laste nüpeldajad nii rumalad, et nad vajavad enda tõestamiseks vägivalda? Või on neid hoopis lapsena pekstud ja sellest on nad jõudnud järeldusele, et last lüüa ongi täiesti okei? Kas vägivald on sünnitanud vägivalda ja nüüd ei suudeta seda pidurdada ning on võetud endale kinnisideeks see, et enda tõestamine läbi vägivalla on normaalne?
