Tammy Galjouril on juba töö. Ta on ühe New Orleansi eeslinna haigla röntgenoloog ja teeb 12-tunniseid vahetusi. Neil päevil oleks tal pärast koitu koju tulles ülimalt hea meel voodisse vajuda ja unenägudes unustada kogu see hävitustöö, mida orkaanid tegid tema kodulinnakesele ja tervele osariigile.

Aga Tammy Galjour ei saa pärast haiglast tulekut rahulikult magama keerata, sest nagu sadadele teistele lapsevanematele, on ka talle tekkinud teine, ilma palgata, töökoht. Naine õpetab kodus oma 12-aastast poega — ja seda vähemalt seni, kuni Plaquemines Parish´is (kus üheksast koolist kuus tormide poolt lihtsalt minema “pesti”) jälle koolitunnid algavad.

“Juba seegi on minu jaoks väljakutse, et saada ta rahulikult istuma ja mind kuulama,” märkis Galjour, žongleerides nelja paksu raamatuga, mis ta just lapse õpetamiseks välja oli otsinud.

Üle kogu Lousiana on paljudes peredes hakatud tegelema laste koduõppega — võimud aga näevad meeleheitlikult vaeva, et suletud luukidega koolides jälle õppetööd alustada. Kooliametnike teatel mõjutab koolide kinniolek ainuüksi Plaquemines Parishis 800 perekonda.

Ühendriikide haridusministeeriumi teatel on üle riigi koduõppel 1,1 miljonit õpilast — ja seda mitte ainult katastroofipiirkondades. Tavaliselt, tõsi küll, ei minda koduõppele üle sellisel vägivaldsel moel, nagu Lousianas — koduõpe nõuab nii õpilastelt kui õpetajatelt suurt kannatlikkust ja pühendumist.

Võimud julgustavad inimesi mitte jätma koolisüsteemi, vaid panema lapsi õppima koolidesse evakuatsioonipiirkondades. Näiteks East Baton Rouge Parishi piirkonnas on koolidesse pärast Katrina hävitustööd lisandunud 2000 uut õpilast.

Paljud lapsevanemad seda lahendust aga ei poolda ja eelistavad lapsi ise kodus õpetada. Seda mitmel põhjusel — esiteks loodavad vanemad, et lapsed saavad peatselt nagunii naasta oma harjumuspärasesse kodukooli. Teistele vanematele aga ei meeldi see, et nende lapsed peavad õppima uutes ja pahatihti ülerahvastatud klassiruumides.