Igaüks, kes filme vaadanud, on asjatundja. Paaril välismaisel festivalil käinu aga suisa erudiit. Kellel kõvem hääl (väljaanne või suhted meedias), see on ka suurem “arvamusliider”. Ja kes siis oskaks kogu filmipoliitikat paremini juhtida ja korraldada kui suurimad “arvamusliidrid”.
Pole siis ka midagi imestada, et taolised persoonid on juba mõnda aega juhtinud kogu kodumaist filmielu. Eesti Filmi Sihtasutuse rahaeraldisi on oma äranägemise järgi jaotanud Jaan Ruus, hiljem Jaak Lõhmus. Kultuurkapitali audiovisuaalkunsti sihtkapitali esindab nüüd Kultuurkapitali suures nõukogus Riina Sildos, kes hiljuti vabastatud Eesti Filmi Sihtasutuse direktori ametist. Kultuuriministeeriumi filmilevi toetamise komisjon koosneb ainult nn “filmi”ajakirjanikest. Milline on nende inimeste filmialane haridus ja töökogemus, filmitootmise tundmine?
Erandiks on siin hr Jaan Ruus, kes omab filmialaseid kogemusi Tallinnfilmi ja Telefilmi toimetuskolleegiumitest. Iseküsimus on küll, milliseid kogemusi. Olid ju nimetatud organid peamiselt ette nähtud ideoloogilis-poliitilise kontrolli teostamiseks. Teiste nimetatute filmialane kogemus pärineb kinosaalist, televiisorist ja oma fantaasiatest.
Kuidas ja mille põhjal on sündinud valikud ja rahastamisotsused, kui otsustajatel puuduvad elementaarsed teadmised dramaturgiast, näitlejatööst, visuaalsetest väljendusvahenditest, muusikast, montaažist, režissööritööst ehk kokkuvõtlikult kõigest sellest, millest üks film koosneb? Järeldada võib vaid ühte — otsuste põhjused on filmivälised: sümpaatiad, antipaatiad, sõbrad, vaenlased, perekonnatuttavad, vajalikud inimesed, ebavajalikud inimesed ja segavad elemendid. Pole välistatud, et otsustused on mitte ainult korporatiivsed, vaid suisa korruptiivsed.
Ja üha paremaks läheb! Meedias tunglevate “arvamusliidrite” järgmine ešelon tõstab raevukalt häält ja loobib tuld ja tõrva praeguste rahapumpade hoidjate pihta. Miks? Ikka sellepärast, et neid ei ole veel pumpade ligi lastud. Ei saa salvamata jätta viljakas sulesepp Maimik, sappi on piisavalt ajakirjanik Laasikul, kes tulemusteta pürginud Eesti Filmi Sihtasutusse piruka juurde.
Telgitagustes käib kõva sagin, et riigi rahalohv Taska taskust ümber tõsta mõne võimul oleva kultuurpoliitiku sõbra taskusse, sest palja kinnisvaraerastamisega jääb täielikust õnnest veel suur jupp puudu.
Sellises õhustikus ja oludes saab hea ja edukas film sündida kas kogemata või kogu süsteemi kiuste. Pole mingit mõtet Ilmar Taskat meedias pika puuga peksta. Resultaat tuli selline nagu ta tulema pidi. Seda võib iga mõtlev inimene kontrollida lugedes Taska firma kodulehelt käsikirja, mis kaunis ilukirjanduslikus vormis kirjeldab mõtteid ja tundeid. Kuidas need mõtted ja tunded vaatajas tekitada, see paraku selles stsenaariumis puudub. Puudub filmikeel. Loota, et debütant suudab käigult ja improvisatsiooniliselt kirjanduse filmiks tõlkida, on mõttetu.
Kui need, kes otsuseid teevad, ei saa nii lihtsatest asjadest aru, siis ei ole lootustki oluliselt paremat resultaati loota. Seda tõestavad viimasel ajal valminud eesti mängufilmid. “Agent Sinikael” ei läinud peale ei vaatajatele ega tahtnud seda oma programmi festivalid, “Vanad ja kobedad…” ei ole ühegi parameetri järgi selline nähtus, mida üldse filmiks saaks pidada, nüüd siis “Täna öösel…”. Tuleb tunnistada, et otsustajad on kas ebapädevad või ei huvita neid, mida tehakse — peaasi, et nuts õiges suunas liigub. Iga asja võib üles kiita, kui oled ise ajakirjanik ja teiste laitmine on tingitud vaid oma huvigruppide ambitsioonidest. Kogu sellel reklaamikäral ja mudaloopimisel pole midagi pistmist filmikunsti ja selle analüüsiga.
Miks ei ole teinud filme Roman Baskin, Ain Prosa, Andri Rulkov, Rainer Sarnet, Hardi Volmer, Hannes Lintrop, Aare Tilk jne? Miks on sündimata filmid Georg Otsast, Miliza Korjusest?
Miks suurem osa eesti fondide poolt toetatavatest nn „filmidest” ei ole filmid juba oma sisuliselt olemuselt?
On lihtsalt kurb, et sündimata jäävad päris filmid ja nende kohta ei kirjutata päris kriitikat.
Järeldus. Kui võimul olevad poliitikud ei suuda ega taha lõpetada taoliste “arvamusliidrite” ja nende sõpruskondade võimu ja jagelemist raha ümber, mis on mõeldud rahvusliku filmikunsti loomiseks, siis tuleks filmitegijate lõputu õudus ükskord lõpetada.
Parem siis juba õudne lõpp.