Samas tunnistavad sellegi prognoosi tegijad, et täit selgust majanduslanguse sügavuses ja selle võimalikus kestvuses ei ole. Sellest hoolimata toob Eesti Pank välja hulga märke, millele toetudes tulevast kosumist ennustab: loodetav euroga ühinemise perspektiiv, inflatsiooni pidurdumine, jõuline palgakorrektsioon, hinnalangus ning võlakoormuse vähenemine. See kõik on toimunud ja toimumas, ent meid mõjutab ka globaalne areng, mis suuresti ettearvamatu.

Küsitav on aga see, kuivõrd meist igaüks seda omal nahal tunneb, kui Eesti majandus tõepoolest juba 2010 kosuma peaks hakkama. Kardetavasti on nn tavalisele inimesele just see aasta kõige raskem: suurel osal töötutest on koondamisraha (kui seda üldse saadi) ammugi läbi, töötu abiraha lõppenud või lõppemas. Uusi töökohti tuleb ehk juba päris oluliselt juurde, aga on selge, et mitte veel piisavalt.

Seetõttu on kahetsetav, et valitsus keskendub oma eesmärke sõnastades vaid euro saavutamisele, aga ei pea üleüldse vajalikuks võidelda üha suureneva töötusega. Nimelt see on tänase Eesti põletavaim probleem. Riigieelarve kärpimine on küll vajalik ka siis, kui meil tuleb ühel heal päeval tunnistada, et igatsetud euro siiski edasi lükkub. Ent töökohtade loomine on riigi ja majanduse päästmiseks vältimatu – mida vähemaks töötegijaid jääb, seda vähemaks jääb ka maksumaksjaid, kes riigikassat täidavad.

Ajaks, mil riigis jälle töökäsi vajatakse, võime märgata, et suur osa võimekaid tööealisi on Eestist lahkunud. Kui küsimus on ellujäämises, jäävad inimesi siin kinni hoidvad emotsionaalsed sidemed järjest nõrgemaks. Tõsi, ka mujal on tööd leida raske, ent Eesti riigi ükskõiksus tööpuudusega tegelemise suhtes on siiski silmatorkavalt suur.