Loomapiinamine jäägu igaveseks minevikku

Viimasel ajal on tõesti ilmunud suuremal hulgal uudiseid loomi puudutavatel teemadel. Kas loomade revolutsioon, küsib Laur Koni Delfis. — Ja miks ka mitte?

Inimene annab ju oma käitumise ja suhtumisega ise loomadele põhjuse revolutsiooni teha. Loomad kannatavad üha inimese loodud ühiskonna tõttu. Inimene sunnib elama lausa oma normide ja standardite järgi, niisiis peaks loomadel tõesti olema õigus ülestõusule.

Kas inimesed on oma käitumisega loomad tasakaalust välja viinud? — Ja kuidas veel. Kas ei ole inimene siis selle planeedi suurim kahjur ning parasiit? Kui kuulen kedagi rääkivat, et kiskjate populatsioone tuleb piirata või et kedagi on kuskil liiga palju — tungivad, raisad, inimese elualadele juba –, siis selline jama ajab ikka tigedaks küll.

Küsime parem nii: keda on siin planeedil liiga palju? Kes on tunginud kelle elualadele? Kes hävitab omakasupüüdlikust egoismist kelle elukeskkonda?

Selleks, et mõista, mis looma peas toimub, ei pea tingimata olema loomade keele dešifreerinud teadlane. Iga inimene, kellele on omane elementaarne loogika ja empaatia, saab aru, et ühelegi elusolendile ei meeldi nende vaba tahte vastased teod ning liigiomase käitumise takistamine.

Tegelikult saab ju enamik inimesi aru, et loomade väärkohtlemine, lühikese keti otsas või väikestes betoonpõrandaga puurides hoidmine on brutaalne. Kas peaksime siis seda brutaalset loomade kohtlemist nautima, kuni võimalik — nagu soovitab Koni? See on ju sadistlik lähenemine. Kui inimene saab ise olukorra vastikusest aru, siis tundub ebainimlik soovida veel sellise käitumise jätkumist.

Selleks, et loomapiinamine saaks minevikuks — mis oleks ka igati normaalne — , tuleb loomi hoida, nendega kaasa mõelda ning mitte soosida brutaalsust.