Kaasaegse Lolita lugu

Läbi selle vastumeelse loo püüdis Vladimir Nabokov tuua poeetilise mõtte tõelise armastuse lubamatusest ja võimatusest laias ilmas. Nii oligi kombeks lugeda seda mõistatuslikku romaani pika luuletusena, kuni algasid selle ekraniseeringud. Nendes mängisid Lolitat täiskavanud kaunitarid kahekümnendates, mis lubas vaatajal puhtsüdamlikult kaasa tunda iharale Humbert Humbertile. Tasapisi taganes poeesia reaalsuse ees. Ja just selle reaalsuse ees kangestus vaimustusest vene televisioon: inimeste lollitamise meetodid tuleb üles ehitada sensatsioonile, mis juhivad kõrvale avalikkuse tähelepanu tegelikelt probleemidelt.

Moskvast leiti üheteistaastane tüdruk Valja, kes vanaema nõusolekul (vanemaid tal pole) elas mõnda aega koos 18-aastase noormehega Kesk-Aasiast. Valja oli viimaseid kuid rase. Kõhukas tüdruk tassiti esimese kanali stuudiosse ning suure rahvahulga ees hakkas kõige populaarsem saatejuht Venemaal Andrei Malahhov otsesaates intiimsel sosinal küsima, kuidas tüdruk otsustas magada noormehega ning kas tal oli esimesel korral ka jube. Talkshowst võtsid osa ajakirjanikud, parlamendisaadikud, psühholoogid, tüdruku vanaema, õpetajad koolist, kus kangelanna jõudis lõpetada kolm klassi. Esinesid juristid, moslemitest ja kristlastest vaimulikud.

Kellelgi polnud piinlik. Täiesti külmavereliselt muundati tüdruk metsloomakutsikaks ja korraldati temaga eksperimente. Teatati, et juba kümneaastasena vägistati Valja kahe mingisuguse lurjuse poolt, nii et kaheksateistaastane usbekk justnagu ravis teda psühhooogilisest traumast. (Nagu me mäletame, polnud ka Lolita oma kaheteistkümne aastaga süütu). Oletan, et kui Vladimir Nabokov jälgib kusagil paradiisi vaikses nurgakeses maapealset showd, pöörab ta õudusega pilgu teleekraanilt, needes ära oma romaani, mis viib säärase alatuse ja metsikuseni. Vaatajad on üldiselt rahul: alati on meeldiv sorida võõras mustas pesus, tunda õudust võõra häbitu tragöödia pärast ja peamine — tunda, et selle tragöödia ja räpasuse kõrval on sinu oma elu, võiks öelda, mõnus.

Tuhkatriinu solgiaugust
Elu kinnitab mitte ainult poeetilisi romaane, vaid ka romantilisi muinasjutte. Nõnda viskas ema kuus aastat tagasi vastsündinud Olja ühes Sverdlovski oblasti jaamas rongist väljudes solgiauku. Ta sünnitas ja samas uputas lapse koos nabanööri ja platsentaga jaama laudadest välikemmergusse. Mõne minuti pärast tuli samasse peldikusse kaevur, ta kuulis haisvast august viginat, leidis labida ja tassis lehkava kompsu välja. Arstid päästsid väikese elu, ent veel mõni kuu hiljem lapsendas tüdruku rikas ameeriklanna, kes koostas lapse kasuks ka testamendi. Olja pärib ema arvutiajakirjad ja vanaema hotellid. Olja on praegu rikas ja õnnelik ning kõik venelased räägivad üksteise võidu tema õnnelikust saatusest.

Vähem õnnelikuks ei kujunenud ka Krasnojarski kraist pärit Andrei Bogutshanovi saatus. Täpselt Kira Muratova filmi “Kõrvalised inimesed” süzheele vastavalt tunnistati ta surnuks, hiljem aga ärkas naise rõõmuks ellu. Nii filmis kui elus sai ta purjuspäi vastu lõugu, kukkus ega osutanud enam elumärke. Filmi kangelanna annab ta kohvrisse suletuna hoiukambrisse. Bogutshanovi naine aga kutsub lihtsalt kiirabi, mis toimetab mehe surnukambrisse. Filmis ärkab varjusurnu ellu kohvris, elus aga virgub ta morgis valitseva metsiku külma tõttu ja jõuab oma lähedaste juurde parajasti siis kui naine räägib tema väljapaistvatest inimlikest omadustest. Õnnelik peremees liitub kähku laudkonnaga. Välja tuli hoopis naljakamalt ja julgemalt kui filmis, kus rezhissöör kaua näitab meile hullumaja asukaid.

Kui palju peab normist kõrvale kalduma, et saada täheks?
Ameerikas liigub selline nali: et elada õnnelikult, pead olema vana naine, must ning invaliid — nende kolme kategooria suhtes on eriti tähelepanelikud poliitilise korrektsuse pooldajad, kes jälgivad seda, et mitte ühtki sotsiaalset rühma ei diskrimineeritaks. Et saada vene tele-, kino- ja showbusinessi täheks, on soovitav olla homoseksuaal. Ning mitte ainult olla — see eripära peab ka publikule laialt teatavaks saama. Nõnda on noor ja meeletult populaarne parodeerija ja saatejuht Maksim Galkin ükskõikne vastassugupoole vastu ehkki sõbrustab Alla Pugatshovaga, kes juba mitu aastat on abielus tuntud homoseksuaali Filipp Kirkoroviga. Ükskõiksed on naiste vastu ka sellised kinotähed nagu Jevgeni Mironov, kes sai kuulsaks vürst Mõshkini rollis “Idioodis”, Oleg Menshikov, kes mängib õuenõunikku samanimelises filmis; estraaditähed Jefim Shifrin ja paljud ja paljud teised. Press rõhutab igati oma informeeritust tähtede intiimelust. Oleg Menshikov täidab Ostap Benderi rolli vändatavas mitmeseerialises filmis “Kuldvasikas”. Shura Balahhanovi ossa on kinnitatud tema lähedane sõber Nikita Tatarenkov (kenake blondiin).

Taas laulavad paari armastusduetti kõik massiteabevahendid. Laulu sellest, kuidas nad valmistuvad võteteks, sulgudes oma hotellituppa, kui romantiliselt istuvad jõekaldal ja kuidas soovimata kellegagi suhelda, pühenduvad teineteisele. Nõukogude Liidus polnud normaalset seksi nii kaua, et seda pole tekkinud ka viimase viieteistkümne aastaga…