Loe Eesti presidentide varasemaid aastapäevakõnesid!
President Lennart Meri kõne Eesti Vabariigi 75. juubeliaastapäeval "Estonia" kontserdisaalis 24. veebruaril 1993.
Ekstsellentsid,
lugupeetav Läti Vabariigi riigipea,
lugupeetav vennaliku Soome Vabariigi välisminister,
lugupeetavad ministrid ja täievolilised suursaadikud!
Armsad sõbrad, kallid kaasmaalased Eestis ja kõigis maailmajagudes!
Ajalugu teeb inimene ja ta teeb seda päevast päeva. Kuid vahel harva kristalliseerub ajalugu iseendaks, ilmutab ennast rahva tahte nähtava ja kombatava sümbolina, kokkuvõttena kõigest senisest ja eeldusena kõigele, mis veel tulema peab. Inimene tajub seda kui uut peatükki aegade raamatus - selles aegade raamatus, millest keegi ei suuda lehekülge välja rebida. Niisugusteks sümboliteks oli Jeffersoni iseseisvusdeklaratsioon; Bastille; De Gaulle'i ja Konrad Adenaueri käepigistus, millest sai alguse Euroopa ühinemine. Ja niisuguseks on Eesti iseseisvusdeklaratsioon nimetusega "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele" 1918. aasta 24. veebruarist.
Ekstsellentsid! Kallid kaasmaalased! Ma õnnitlen teid kõiki Eesti Vabariigi seitsmekümne viienda aastapäeva puhul!
Sest Manifest on Vabariik ja Vabariik peab olema SEE Manifest!
Ta sündis meie isade ja vanaisade tahtest siinsamas, mõnesaja meetri raadiuses. "Tallinna kohal lõhkesid Vene laevastiku mürsud, aga kahekümne neljas veebruar oli vaikne, rahulik ja päikesepaisteline," meenutab tulevane riigikohtunik Peeter Kann. Kolmekümne kahe aastase kooperatiivitegelase, tulevase rahandusministri Juhan Kuke manifesti kavand viimistleti üle tänava Eesti Panga majas, trükiti Dunkri tänavas "Päevalehe" trükikojas ja kuulutati välja kõrvalmajas". Umbes kella üheteistkümne ajal väljus Reaalkoolist Konstantin Päts, teatas, et Eesti on iseseisvaks kuulutatud, ja luges ette "Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele". Rügement ja kokku kogunenud rahvas paljastasid pea, rügemendi orkester mängis "Mu Isamaa"."
Te võiksite imestada ja peaksite imestama, kuidas võis kollakale ajalehepaberile gooti kirjas trükitud manifest mõõtmetega 26 korda 31 sentimeetrit ajalugu määrata?
Manifest suutis ajalugu määrata ja suudab tänapäeva kujundada.
Suutis ja suudab seepärast, et Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogul kui manifesti väljakuulutajal oli selleks rahva volitus. Tahtmata teid ajalukku meelitada, osutan vaid, et omavalitsuste tasemel põimunud Eesti muinasõigus ja rooma-germaani õigussüsteem säilitasid läbi sajandite Eesti õigusliku kontinuiteedi. Mitte üksnes pergamendil või paberil. Ei, kõige võimsamini rahva teadvuses. Enesemääramisõiguse realiseerimisega taastas manifest Eesti iseseisvuse selle "ajaloolistes ja etnograafilistes piirides", kui kasutada dokumendi enda määratlust. Manifesti algusridade otsene viide muistsele Eestile kui rahvusvahelise õiguse subjektile ei jäta kahtlust, et enesemääramise akt ise oli meie riigiisade silmis Eesti kui muistse rahvusvahelise õiguse subjekti taastamine kaasaegses riigiõiguslikus rüüs.
Vabariigi 75. juubeliaastapäeval tahan eriliselt rõhutada: poleks Eesti haaratud rooma-germaani õigussüsteemi vihmavarju alla, ei oleks meil 1918 olnud rahva mandaadile toetuvat manifesti. Poleks meil olnud manifesti, mõtleksime täna, 75 aastat hiljem, ühes teises saalis, teises meeles ja keeles.
Seepärast teeb mind rahutuks Moskva ajaleht "Komsomolskaja Pravda", mis nädalapäevad tagasi ilmutas hämmastust seoses Eesti Vabariigi aastapäevaga, nimelt just juubeliaastapäevaga, iseäranis just ootamatu, nagu leht väljendus, 75. aastapäevaga. Me oleme harjunud pidama seda ajalehte demokraatlikuks. Me oleme harjunud nagu teisedki Euroopa ja Ameerika õigusriigid, vene noort demokraatiat toetama. Teravamalt, kui teised Euroopa ja Ameerika riigid me tajume, et majanduslik kaos meie naaberriigis on üleminekut vabaturumajandusele aeglustanud, sõjatööstusliku kompleksi juhtkonda tugevdanud ja noore vene demokraatia positsioone nõrgendanud. Kas tõesti juba sel määral, et ajaraamatust lehti välja rebida?
See, mu sõbrad, ei ole retooriline küsimus.
See, lugupeetavad riigijuhid, kes te austate tänasel õhtul isiklikult, oma ministrite või suursaadikute kaudu Eesti Vabariiki ja tema seitsmekümne viiendat aastapäeva, on teile esitatud murelik küsimus.
Ma pöördun, ekstsellentsid, teie kaudu maailma poole. Ma pöördun Eesti rahva poole hoiatavate sõnadega: kahetsusväärsel kombel on meie naaberriigi demokraatlikud ümberkorraldused taganemas uue agressiivse, neokolonialismile orienteeritud välispoliitilise kontseptsiooni ees. Kahetsusväärsel kombel on muutumas reaalseks hädaoht, et kõik viimastel aastatel nii siira rõõmuga tervitatud lepingud relvastuse vähendamisest ja usalduse suurendamisest on muutumas pelgaks paberiks. Ma juhin teie tähelepanu Vene föderatsiooni uuele välispoliitilisele kontseptsioonile äsja ilmunud ajakirjas "Diplomatitšeski Vestnik" number 21-22. Küünilise avameelsusega teatab selle autor Karaganov, et Venemaa peab ajama aktiivset postimperialistlikku poliitikat. Küünilise avameelsusega kuulutab Karaganov, et alustada tuleb Eestist ja Lätist. Ja kartmata sattuda ühele pingile Bourbonidega või miks ka mitte doktor Joseph Goebbelsiga, või miks ka mitte niinimetatud akadeemiku Võšinskiga, kes on ajalukku läinud ühtaegu Moskva terroriprotsesside lavastajana ja oma riigi esindajana ÜRO-s, ennustab Karaganov: maailma üldsus kiidab heaks Karaganovi kavandatud Venemaa majanduslikud sanktsioonid Eesti ja Läti vastu. Venemaa on endiselt pigem kontinent kui riik, hambuni relvastatud tuumarakettidega, aga ka maailma suurima propagandaaparaadiga. Eesti ja Läti on endiselt, nagu ka 75 aastat tagasi, Euroopa väiksemad riigid, pinnuks silmas impeeriumimeelsetele, sest meie tõime Euroopast kaasa demokraatia keelatud ideed; meie tõime Euroopast kaasa raudse eesriide taha parlamentaarse traditsiooni, mis nakatas vene demokraatiat; meie maalt, siit, sellelt jalatäielt hakkas levima ja jõudis Vaikse ookeani kallasteni mitmeparteiline süsteem, usk vabaturumajandusse ja inimõigustesse, mida koloniaalriik kardab ja vihkab, nagu keskajal kardeti katku. Ja keskaeg see ongi: Karaganov nõuab teilt, lugupeetud riigipead, sedasama, mida Hitler nõudis Münchenis: legitiimset õigust kasutada oma relvajõudusid uue korra maksmapanekuks välisriikide territooriumil, niinimetatud lähisvälismaal. Siis ka Alaskal? Doonau suudmes? Port-Arturis ja Harbiinis?
Need ideed idanevad praegu vene ekstremistides. Ärge suhtuge sellesse üleolevalt, nagu me kõik kunagi suhtusime üleolevalt "Mein Kampfi" ideedesse: "Mein Kampf" sai legitiimsuse Münchenis ja teostas end Coventrys ja Pariisis, El-Alameinis ja Stalingradis, Monte Cassinos ja Ardennides. Ma ootan Vene Föderatsiooni välisministeeriumilt - koos teiega, ekstsellentsid - ametlikku distantseerumist Karaganovi doktriinist ja kõigi rahvusvaheliste kohustuste täitmist Vene Föderatsiooni poolt. Neist esikohal on mullusuvine CSCE tippnõupidamise lõppdokument, milles Vene Föderatsioon võttis endale kohustuse oma jurisdiktsioonile allutatud ja ikka veel Balti riikides viibivad relvajõud siit välja viia "kiiresti, korrapäraselt ja täielikult". See on Eesti prioriteet, ja ma arvan mitte eksivat, kui härra Gorbunovsi loal ütlen, et see on ka Läti prioriteet. Meie ülim eesmärk on oma suhted Vene Föderatsiooniga kujundada euroopalikul moel, niisama sõbralikult ja koostööl rajanevatena, nagu me oma suhteid lühikese ajaga oleme taastanud Saksamaa, Prantsusmaa, Põhjariikide ja iseäranis Soomega, Kanada ja Ameerika Ühendriikidega, kelle õnnitlus Eesti Vabariigile Bill Clintoni sõnadega on seadnud meid eeskujuks demokraatlike reformide läbiviimisel ja ümberhäälestumisel vabaturumajandusele. Ma kasutan juhust ja tänan teid kõiki oma rahva nimel selle eest, et te usute meisse, meie truudusse demokraatia põhiväärtustele, usute meie tulevikku niisama kindlalt, nagu seda usub Eesti rahvas.
Lubage kinnitada omalt poolt: Eesti on läbi sajandite olnud Euroopa õigussüsteemi idapiir ja jääb selleks. Sajandite vältel on Eesti vastu võtnud Venemaalt põgenenud religioosseid ja poliitilisi teisitimõtlejaid ja andnud neile kaitset, kindlustunnet ja turvalise kodu. Neist said Eesti Vabariigi lojaalsed kodanikud. Nad asutasid siin emakeelseid koole ja õppisid Dostojevskit ajal, kui meie piiri taga Nõukogude liidus Dostojevski teoseid hävitati. Nad rajasid oma kirikud ajal, kui teispool piiri ehitati kloostrid ümber kontsentratsioonilaagriteks ja kirikuõpetajaid veeti nagu loomi tapalavale. Eesti on olnud ja jääb avatud ühiskonnaks, Euroopaks. Kuid just selle nimel, Euroopa väärtuste kaitsmiseks vajab Eesti kindlat piiri. Mitte Venemaa vastu, vaid Karaganovi doktriinide vastu; organiseeritud vene kuritegevuse vastu, mille niidid ulatuvad juba Ühendriikidesse ja mille laine hakkab veerema üle Euroopa; narkootikumide ja relvade salakaubanduse vastu, millel parasiteerivad terroristid. Meie piir on Euroopa väärtuste piir, ta jääb alati avatuks Andrei Sahharovile; ta peab olema suletud Hitleri ja Stalini eksperimentide kordajatele. Viige see teade oma kodumaale koos kinnitusega, et Eestis on meelekindlust ja tahet, kuid Eesti vajab retoorika asemel vahendeid efektiivselt kontrollida piiri, mis on ka teie piir, mis on meie ühine piir.
Ma sõitsin eile läbi Eestimaa ja kõnelesin Tartus, Viljandis ja Pärnus. Ma nägin Eestimaad otsekui esimest korda: see on uus maa, täis lootust ja tulevikku, aga samas ka raskete probleemidega. Praegu me elame idealismist rohkem kui leivast. Idealismi kandjaks on meie vanim põlvkond, kes teab ja mäletab, et ainult töö muutis Eesti kahe maailmasõja vahel jõukaks ja dünaamiliseks vabariigiks. Idealismi teiseks kandjaks on eesti noorus, samamoodi nagu Manifesti väljakuulutamise ajal. Seepärast lubage küsida: Kas Manifestil, meie riigi sünnitunnistusel, on meile täna ka midagi õpetada? Ma kinnitan teile: iga tema rida õpetab. Olulisim õppetund on lihtne: aega on vähe, ja aeg ei oota väikerahvaid. Nimetasin juba tõhusat kontrolli riigipiiri üle kui esimest prioriteeti. Teiseks tahan rõhutada, et üksi idealismist ja armastusest inimene, olgu ta kui tahes suur isamaalane, ära ei ela. Pensionäridel, noortel lastega perekondadel ja paljudel talupoegadel - kuid mitte kõigil! - on raske. Maa tagastamine on takerdunud normatiivaktidesse, ja need valmivad aeglaselt, kuid omajagu mõjuvad ka psühholoogilised tegurid: Ehk veel saab kuidagi ära elatud. Usun, et põllumajanduse teisenemisele peame lähenema diferentseeritumalt: säilitama kasumiga töötavad majandid ja kiirendama kahjumiga majandite likvideerimist. Kuid ärgem unustagem oma õhinas, et kunagine sundkollektiviseerimine ei tohi väänduda oma vastandiks, sundtalustamiseks. Põld nagu inimesedki on ootamisest väsinud. Põllumees vajab kindlust, sest talusid rajatakse põlvkondadeks. Majanduse teisenemise aegu peaks valitsuse ja riigi roll olema suurem, kuni teisenemine on kindla suuna omandanud. Ja siit söandan minna meie tollipoliitika juurde: me mõistame vabakaubandust vääralt kui tollivaba kaubandust. Oleme veendunud vabaturuprintsiipides ja me jääme neile truuks. Ent vahel me käitume nagu häbelik neitsi, kes ei julge allapoole naba vaadata, sest kardame rikkuda turumajanduse head tooni. Ometi reguleerib iga riik oma majandushuvisid ja kaitseb vajaduse korral oma siseturgu. Me ei saa ega tohi eeskuju võtta tänapäeva Soomest või Rootsist, me peame eeskuju võtma viiekümnendate aastate Soomest või Rootsist, et siseturgu aktiviseerida, vereringet kiirendada, ostuvõimet parandada. Tahan rõhutada: me ei tagane kriipsu võrra põhimõtetest. Aga strateegiliste lahendustega üheaegselt peame leidma lahendusi operatiivsetele ülesannetele. Kevad koputab uksele.
Tööstuse üleviimine turumajanduse põhimõtetele on olnud edukas ja siin on reaalne võimalus, et ümberstruktureerimine saab juba lähiaegadel sisse kõva hoo. Peategur, nagu alati, on inimene. Inimese algatusvõime, või vastupidi, tema harjumus korraldusi oodata. Ka inimese mõtteviis on üleminekuperioodis. Ja siin, olen veendunud, tuleb meil rohkendada kogu oma inimesetundmist. Peame astuma kas või väikesi, aga kindlaid samme. Piiri kontrollimine vähendab kuritegevust. Ent me peame tagama turvatunde mitte kuude, vaid nädalatega. Peame inimese kättpidi talutama põhiseaduse teise peatüki juurde ja tegudega tõestama, et kirja pandud õigused on tema õigused, mitte bürokraadi õigused. Et teine peatükk, mis moodustab tervenisti kolmandiku põhiseadusest, ongi võti, mis avab ukse eneseteostamisele. Ja et sellel uksel on madal lävepakk: igal kodanikul olgu õigus - põhiseadus käes - astuda kohtusse ja kaitsta oma õiguste ja kohustuste tasakaalu. See ongi inimkeskse ühiskonna sisu, Euroopa moraalsete väärtuste kokkuvõte ning meie Manifesti aegumatu teade, täna niisama värske nagu seitsekümmend viis aastat tagasi.
Peokõne lõpusõnad ma laenan Valjala vallavanemalt August Otsalt, eesti talumehelt, kes oma väärikusega võiks anda eeskuju paljudele poliitikutele: "Mees peab tegema nii palju tööd, et tal pole vaja küüsi lõigata." Olge head, kirjutage need sõnad üles, ja jää hakkab liikuma, jää ongi juba hakanud liikuma.
President Lennart Meri viimane pidupäevakõne Eesti Vabariigi 83. aastapäeval "Estonia" teatrisaalis 2001. aastal.
Armsad kaasmaalased,
lugupeetavad külalised,
lubage teile kõigile kogu südamest soovida õnne Eesti Vabariigi kaheksakümne kolmandal aastapäeval!
See on mu esimene kõne kodumaal uuel sajandil ja uuel aastatuhandel. Tänases Eesti riigis käies tundub uskumatu, et me taastasime oma iseseisvuse kõigest kümme aastat tagasi. Maastik on tundmatuseni muutunud. Eesti on osa avatud maailmast ja avatud maailmaturust, oleme avatud uutele ideedele ja uutele kaupadele, inimesed liiguvad selles piirideta maailmas sisse ja välja, kümne aastaga on meil tekkinud kauplusi ja kaubamaju rohkem, kui kogu Eesti ajaloo kestel, ja kaubamajad on ostjaid täis. Tekib kiusatus usaldada statistikat ning kõnelda Eestist kui heaoluriigist, ja tõepoolest, ÜRO elustandardi statistika kohaselt me olemegi tõusnud jõukate riikide perre. Vähemalt õrre peale. Ning seda kinnitab ka kodumaine statistika: Eesti keskmine kuupalk on tõusnud üle 5000 krooni. Ning, mis peamine: Eestil on tugev hääl. Rahvusvaheline usaldus Eesti vastu on tavatult kõrge ja meie riigil on tõepoolest täiesti reaalsed väljavaated kindlustada oma rahva ja riigi heaolu ja julgeolekut Euroopa Liidu ja NATO tulevase liikmesriigina. See on olnud kõigi suuremate Eesti poliitiliste erakondade programmide programmis, ning täna, Vabariigi 83. aastapäeval võin ma teile kinnitada, et need eesmärgid on käegakatsutavamad kui kunagi varem.
Kümme aastat on meie rahva ja isegi riigi seisukohalt uskumatult lühike aeg. Mind huvitas, mida kirjutas ajaleht ''Rahva Hääl'' kümme aastat enne seda, kui taastasime oma koha maailmakontserdis. Ma tellisin 1981. aasta ''Rahva Hääle'' koju. Mu viieteistaastane tütar uuris seda jahmunult, nagu oleks eestikeelne leht trükitud arusaamatus hieroglüüfkirjas, kuid eestikeelsete käändelõppudega. Vabariigi aastapäeva 24. veebruaril 1981 täitis, - pöördun teie huumorimeele poole, - erandlikult kaheksal leheküljel, sest sel päeval ilmus arvake ära, mis: Leonid Brežnevi ettekanne kommunistliku partei 26. kongressil. Ma vaatasin lehe läbi, kas seal esineb sõna ''Eesti''. Esines. Ilmateates, mille pikkus oli 11 rida: Tallinnale ennustati null kuni kaks kraadi külma. Ning sõnad, sõnad, sõnad". Lubage siiski tsiteerida: ''Sellest, mida me otsustame nende päevade kestel, oleneb paljuski meie kodumaa pale kahekümnenda sajandi lõpul, kolmanda aastatuhande künnisel, '' seisab ettekandes. Draamateatris mängiti ''Tuulte pöörises,'' kuid see teade enam ei mahtunud 24. veebruari lehte, vaid eelmise päeva numbrisse. Pean teile tunnistama, et me ei kahetse raisatud aega. Ma ei lugenud ju midagi uut, kuid ma tajusin järsku teravalt, millisest õudusest ja mõttetühjusest me pidime ennast lahti rebima. See - rõhutagem - oli Eesti NSV ametlik pale, millel ei olnud midagi ühist Eesti rahvaga. Enn Tarto ja tema kaaslased istusid koonduslaagris ja küpsesid riigimeesteks. Kaitseminister Jüri Luik oli juba neljateistkümne aastane. Neljakümne kiri valmis eelmisel aastal. Keelatud raamatud, ideed, raadiosaated, igatsused ja lootused moodustasid juba kombatava maastiku, millele ajakirjandus oli hermeetiliselt suletud. Jätkem tulevaste ajaloolaste hinnata, kuidas Eestis elas kõrvuti totalitaarne fassaad ja selle taga too teine Eesti, mis kogus trotsi ja jõudu ning hämmastaval kombel ka üksmeelt ja poliitilist oskust, et kõigest kümme aastat hiljem taastada oma iseseisvus, taastada oma diplomaatilised suhted maailmaga, taastada oma seaduslik koht rahvusvahelises elus. Kallid kaasmaalased, see kõneleb Eesti rahva hämmastavast vitaalsusest!
Aga täna kahekümne aasta pärast?
Maailm meie ümber on juba täna muutunud ülimalt keerukaks ja vajadus saada täpseid vastuseid homsele kasvab kiiresti. Kuid just need teemad, mis on Euroopas, Ühendriikides, Venemaal kõige tormakamalt päevakorras, on Eesti kodanikele informatsioonipuudusel murettekitavalt kaugel. See on vaesusetunnistus kõigile osapooltele: poliitikutele, kes krampuvad kinni detailidesse ega ole võimelised vastuseid andma Eesti energiavajadustele, Eesti raudteevajadustele ning ennekõike Eesti haridusvajadustele kahekümne aasta pärast. Avalikule sõnale, kes on enam huvitatud löövast pealkirjast kui puhtast informatsioonist; ning eriteadlastele, kes on sageli liiga akadeemilised, et lihtsates lausetes kõnelda Eesti lihtsatest vajadustest. Meie suutlikkus kahekümne aastases perspektiivis jõuda täna õigetele lähtealustele on murettekitavalt väike. Me vaidleme naeruväärsuste üle. Meenutagem kaks aastat kestnud vaidlust tuletikkude ümber, et nende abil selgitada uue sajandi ja uue aastatuhande algust. Või rahvaloendus, mis jättis või ei jätnud suure osa Eesti elanikkonnast loendamata. Akadeemiliste tiitlitega kiiresti küpsetatud teadlased peavad arusaamatus eesti keeles väitlusi, mis võivad kodanikke lootusetult segadusse viia. Kas meie juhid suudavad oma dogmaatilistest kaevikutest üldsegi jõuda arusaadavate otsustusteni? Kes määrab Eesti ühiskonna arengu: kas need, kellel selleks on demokraatlik õigus, või need, kellel õnnestub kõige soodsamalt avalikkust oma seisukoha kaitseks mobiliseerida? Ma tunnen, et meie poliitika, majanduse, avaliku sõna ja ühiskondlike organisatsioonide juhtide seas jääb puudu nii oskust kui tahet õigeid seisukohti selgitada, kaitsta ja ka ellu viia. Ning ma olen sügavalt veendunud: selles kiiresti globaliseeruvas maailmas, selles kiiresti muutuvas väikeses Eestis võidavad üksnes need jõud, kes on tõepoolest ka valmis juhtima ja vastutama, kes lähtuvad põhimõttelistest veendumustest ega mitte poliitilisest, majanduslikust või meedia võimust või oma palgast või kasumist. Kes juhib, on kohustatud ka selgete põhjendustega juhtima, isegi siis, kui põhjendused on ebameeldivad. Mulle teeb tõsist muret kasvav tööpuudus Eestis, millega sammub kummalisel kombel taktsammu kasvav tööjõupuudus Eestis. Me mäletame, mida see hiljaaegu veel tähendas, kui talu või töölispere saatis oma poja või tütre ülikooli. Haridus ei olnud vahend, haridus oli eesmärk. Kahekümne esimene sajand toob meile kõigile tülika kohustuse õppida elu läbi, õppida kiiresti muutuvas maailmas uusi oskusi ja erialasid ning olla valmis elu kestel töötama kahel, kolmel, koguni neljal erineval erialal.
Me ei saa jõukat ja õnnelikku Eestit üles ehitada, kui meil puudub nägemus globaalsest maailmast ja Eesti asendist kahekümne aasta pärast.
Meil on olemas Eesti inimesed ja Eesti loodus, kaks väärtust, mille eest meil tuleb hoolitseda ja mida tuleb meil kaitsta ka aastal 2021. Millistena me neid näha soovime, ja kui see on selgeks saanud: kuidas selleni jõuda? Need otsustused tuleb meil täna teha.
Mul on hulk küsimusi. Vastused on kõik teie käes.
Näiteks: riigi ja selle poliitilise juhtimise professionaalsus peegeldub inimeste rahulolus, sotsiaalse ebavõrdsuse minimiseerimises. Küsimus: kuidas sünnib otsus riigijuhtimises? Kas ratsionaalselt või poliitilistest kokkulepetest tulenevalt emotsionaalselt?
Kuidas vältida poliitikute muutumist ühiskondliku arengu piduriks?
Kas Eesti sportlaste õnnestumistele aitab kaasa see, et poliitikud sinna sekkuda ei saa, et eesmärk on selge ja siht selleni ratsionaalne?
Ja mõistagi kuulub Eesti tulevikuvisiooni juurde hariduse sisu. Edaspidi langeb teadmiste vahendamise roll veelgi madalamale. Teabeplahvatuse tempoga ei suuda üksikisik niikuinii sammu pidada. Järelikult tuleb inimestele õpetada, kuidas nad oma teadmistega peavad ümber käima. Teadmised paljunevad tänapäeval palju kiiremini ja samaaegselt vananevad nad ka kiiremini kui kunagi varem. Kuidas me siis suudaksime eluaeg õppida? Ülikooli hariduse eesmärgiks ei saa olla kolmekümneaastaselt doktorit kaitsta ja seejärel noor poiss või tüdruk ilma tööta jätta. Meie ülikoolidele on vaja enam omavalitsust. Tahaksin näha hoopis enam võistlust ja muidugi enam tippsaavutusi. Ka siin on probleemiks ümberkorralduste tempo. Tuletagem meelde, et erinevatel aegadel on kõige populaarsem õppeala olnud tolliteadus. Me ei tohi kooli ja ülikooli reforme jätta eriteadlaste kätte. See on eesti ühiskonna keskne küsimus. See puudutab eesti ühiskonna tulevikku tervikuna.
Kallid kaasmaalased, need on küsimused, mis on Eestil ühised Euroopa ja Ameerika Ühendriikidega. Meil on ka saavutusi. Näiteks meie geeniseadus, millest suur osa ilmus tõlgituna Saksamaa ühes suurimas päevalehes. Eeskujuna Saksamaale. Praegu on alanud uus võidujooks, on alustatud maailmaturu ja heaolu uue jagamisega, ning õige haridus- ja teaduspoliitika annab Eestile reaalsed võimalused selles võidujooksus teostada oma tulevikunägemus, kindlustada Eestile väärikas koht arenenud riikide hulgas.
Kallid kaasmaalased, meie edusammud on vaieldamatud, kuid avaliku arvamuse välkküsimused on näidanud kodaniku võõrdumist valitsusest. Mitte Eesti Vabariigist, mitte riigist, nagu eelistatakse kujutada, vaid valitsusest ja kahetsusväärsel kombel ka Riigikogust.
Sellega me olemegi tagasi olevikus.
Me oleme kiiresti edasi liikunud, kuid sotsiaalsete vastuolude süvenemise hinnaga. Teist võimalust meil ei ole olnud. Kuid nüüd on aeg eriti teraselt jälgida, kas me tahtmatult ei ületa sotsiaalse taluvuse piiri. Tööpuudus on suur, pensionid on väikesed, aga rikkust, mida ümber jagada, on ikka veel vähevõitu. Ma teeksin siia juba kaks märkust. Esiteks, meil puudub avameelne kahekõne valitsuse ja kodaniku vahel, miks asjad nii on, nagu nad on. Inimene tahab teada. Inimene tahab kaasa mõelda, inimene tahab kaasa rääkida. See on riigi usaldusväärsuse ja muidugi võrdsete võimaluste küsimus. Õigusriigis on dialoog kodanikuga iga valitsuse otsene kohustus ja iga kodaniku otsene õigus. Ning teine märkus. Parlamentaarne riik tugineb tugevatele erakondadele. Erakonnal on omad programmid, teisisõnu, omad põhimõtted, kuidas teostada õigust haridusele, õigust tööle, õigus sotsiaalabile ja paljudele muudele õigustele, mida garanteerib Eesti põhiseaduse teine peatükk. Tahaksin jälgida ühe või teise või kolmanda eesti erakonna seisukohtade kujunemist näiteks hariduspoliitikas või sotsiaalpoliitikas või kas või Eesti raudteevõrgu tulevikus, tahaksin kuulda põhimõtteid ja erinevatest põhimõtetest sünteesitud lahendust. Ma jälgin ''Fönixi'' kanalil ülepäeviti Saksa parlamendi istungeid: nad naeravad koos, kujutlege ometi, nii koalitsioon kui opositsioon. Meil naerdakse üksteise üle. See on poliitilise kultuurituse märk. Siia ritta kuulub ka Riigikogu liikme pildi ülespanek ja selle pildi pihta tulistamine. Jutt on mõistagi Keskerakonna esimehest Edgar Savisaarest, endisest maavanemast Robert Lepiksonist ja peaminister Mart Laarist. Tule taevas appi! Paugutamine põhimõtete asemel? Ma ei tea kas Keskerakonna juht Edgar Savisaar on peaminister Mart Laari vabanduse vastu võtnud. Eile, kui andsin Kadrioru kunstimuuseumis ordeneid Eesti iseseisvuse kandjatele, see tähendab meie riigitegelastele, teadlastele, töölistele, kunstiinimestele, istus Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare ja peaminister Mart Laari vahel vabadusvõitleja Eduard Leetna, kes kodumaast ja kodust oli sunnitud lahus olema 31 aastat. Mulle üllatuseks võttis ta sõna ja ma lasin ta liigutavad sõnad täna hommikul lindilt maha kirjutada, sest mulle tundub, et nad kuuluvad kogu Eesti rahvale. Härra Leetna ütles järgmist: ''Ma istusin täna koos Mart Laari ja Edgar Savisaarega ja ma tahaksin, et meie rahvas oskaks valida õige tee, et omavahelised lahkhelid kustuksid ja et me võiksime teha nii nagu Arkaadia riigis - nad oskasid elada nii, et neil ei olnud tülisid ega vaenu üksteise vahel. Ma tänan Eestit kõigi oma kaaslaste nimel, kellest mina olen ainukesena ellu jäänud.''
Mu armsad kaasmaalased, täna hommikul nägite Vabaduse platsil Eesti kaitseväe mehist paraadi, mida juhatas kontradmiral Tarmo Kõuts. Riigikaitse algab kaitseväest. Eesti suudab üles ehitada sellise kaitseväe, mis sisendab kodanikesse kindlustunde ja meie sõpradesse usalduse.
Põhiseaduse paragrahv 126 sätestab, et Eesti Kaitseväe korralduse määrab seadus. Sellist seadust ei ole Riigikogu poolt seniajani vastu võetud, isegi mitte alustatud. On lubamatu, et Eesti poliitikud on pea kümme aastat eiranud Põhiseaduse ja rahva tahet näha Kaitseväe korralduse alused ette ühes seaduses, mis sätestaks selged nõuded kaitseväe ülesehitamisele, rahastamisele, tsiviilkontrollile ning põhiseaduslike institutsioonide ja riigiasutuste pädevuse jaotusele kaitseväe küsimustes.
Kahjuks peetakse veel käesoleval ajal põhiseadusest olulisemaks üksikute poliitikute hetkenägemusi riigikaitsest. Selle nimel tehakse seadusi ümber ja antakse välja poliitilisi lubadusi. Uue rahuaja riigikaitse seaduse eelnõu menetlemine on selle kurvaks näiteks. Leian, et koos seadusega, mis sätestab kuidas kaitsevägi peab tegutsema, tuleb vastu võtta seadus selle kohta, kes või mis kaitsevägi üldse on. Teie loal lähen taas hetkeks tulevikku. Eesti Vabariik ei ole presidentaalne riik. Seetõttu ei saa kaitseväe korraldus mitte mingil juhul tipneda Vabariigi Presidendiga, vaatamata sellele, et põhiseaduse paragrahv 127 kohaselt on president riigikaitse kõrgeim juht. Eesti president ei juhi kaitseväge. Riigikaitse juhtimine on tunduvalt laiem, kui kaitseväe juhtimine. Kaitseväge peavad juhtima sõjaväelased, mitte ametnikud või poliitikud. Demokraatia tagamiseks peab tsiviilvõim teostama tsiviilkontrolli kaitseväe üle, kuid kontroll ei tähenda juhtimist.
Teisalt, kaitsevägi on täidesaatva riigivõimu organisatsiooni üks osa. Kaitsevägi ei ole tavaline valitsusasutus, millele saaks laiendada meie riigikorraldusest juba tuttavat õiguslikku regulatsiooni. Kaitsevägi teostab täidesaatvat riigivõimu sõja korral ning ainult erandjuhtudel rahu ajal. Ühegi teise riigiorgani pädevus ei erine nii suures ulatuses rahu- ja sõjaajal ning ükski teine riigiorgan ei põhine sõjaväelisel korrastatusel. Samuti ei ole ühegi teise riigiorgani käes niivõrd ulatuslikult relvi. Kaitseväe erilisuse tõttu ongi rahvas põhiseadust vastu võttes näinud ette kohustuse riigile sätestada kaitseväe korraldus eraldi seaduses.
Kallid sõbrad juba algavad vaidlused järgmise, 2002 aasta riigieelarve üle. Aasta 2002 on ühtlasi uue NATO tippkohtumise aasta. Meie partnerid ootavad meilt selgelt sõnumit sellest, et me suudame anda oma panust ühisesse Euroopa kaitsesse. Seetõttu kutsun meie poliitilisi erakondi üle saama kõikvõimalikest erimeelsustest ja tõstma kaitsekulutusi 2 protsendini meie rahvuslikust koguproduktist. Ärme unusta oma eelkäijate vigu enne Eesti okupeerimist, hoolitseme oma riigikaitse ja riigi julgeoleku eest!
Tahaksin rõhutada veel kahte momenti. Esiteks, NATO tippkohtumiseni on jäänud aasta ja loetud kuud, ning kõik ohvitserid, allohvitserid ja sõdurid, samuti kõik teised Eesti riigiametnikud peavad tegema kõik endast oleneva, et Eesti kaitsevägi oleks valmis NATOsse astuma. See on nii poliitiline kui sõjaväeline suunis, mis vajab täpset täitmist ja sihtimist.
Teiseks, tahaksin toetada kontradmiral Kõutsi tänast mõtet, et väikeses Eesti armees ei ole kohta keskpärasusel ja hallusel. Me peame olema targemad ja kavalamad kui meie vastane, kes on meist kindlasti tugevam. Seetõttu tahaksin pöörata erilist tähelepanu ohvitseride haridusele, kuid ka selle hariduse reaalsele ärakasutamisele Eesti kaitseväes. Ohvitseride rotatsioon, liikumine eri ametikohtade vahel, võimaldab meil kõige paremini ära kasutada seda kõige väärtuslikumat, mis meil on: inimesi.
Lõpuks, armsad kaasmaalased, Eesti minevikust. Neljapäevane Postimees kirjutas okupatsiooniajast nii: ''Ilmselt peaks olema juba üsna lähedal aeg, kus võiksime unustada midagi, mis pole enam nii tähtis.'' Ma püüdsin neidsamu sõnu kujutleda mõnes Saksa ajalehes kümme aastat hiljem, niisiis 1955. Ma ei suutnud. Ma ei suuda seda kujutada ka mõnes tänavuses saksa, prantsuse, inglise, ameerika, taani, norra või mistahes lehes. Iisraelist kõnelemata. Inimsusvastased kuriteod ei aegu. Ei aegu, kui nende ohver on olnud eestlane, ei aegu ka siis mitte, kui süüdlane on olnud eestlane. See ei ole mitte kättemaks, see on õigus. Rahvusvaheline õigus. Sellel suvel möödub 60 aastat esimesest suurküüditamisest, ja 14. juuni on meie kõigi ühine leinapäev, mis ühendab kõiki küüditamislaineid, kõiki ohvreid, kõiki nimetuks jäänud arreteerituid, kõiki kadunuid. Olen ellu kutsunud komisjoni, kes on inimsusvastaseid kuritegusid kaks aastat uurinud ja jääb neid pärast mind uurima. Komisjoni kuuluvad Soome, Saksa, Venemaa,Inglise, Ameerika Ühendriikide ja Taani teadlased. Meil on seda vaja! Eestlastel, aga ka nendel kergemeelsetel seltsimeestel on lootust ainult siis, kui me suudame rajada õigusriigi mitte ainult sõnades vaid ka tegudes.
Kuid mõistke mind õigesti: mitte keegi ei keela meile andestamist. Võitja tunnus on suuremeelsus ja suuremeelsus avaldub valmisolekus andestada. Eestlased on võitnud. Täna võisime jälle imetleda oma lippu ja laulda oma hümni, mille eest nii paljud on pidanud oma verd valama. Me võime andestada süüdlastele, kuid mitte süsteemile. Meis ei ela viha, meis elab õigus ja armastus, millele kutsus nii liigutavalt üles Eduard Leetna pärast kolmekümne ühe aastast eemalviibimist, kuid unustada tähendab teist korda korrata minevikku, ja seda me ei tee mitte iialgi.
Me usume Eestisse. Ja Eesti usub meisse.
Head Vabariigi aastapäeva, mu daamid ja härrad!
President Arnold Rüütel Eesti Vabariigi 86. aastapäeval 24. veebruaril 2004 Rahvusooperis Estonia.
Armas eesti rahvas,
head kaasmaalased!
Ekstsellentsid, daamid ja härrad!
Õnnitlen teid Eesti Vabariigi aastapäeva puhul! Meenutagem täna tänutundes inimesi, kes 86 aastat tagasi muutsid tegelikkuseks paljude põlvkondade unistuse iseseisvast Eesti riigist.
Meie austus kuulub neile, kes Vabadussõjas võitlesid ennastohverdavalt Eesti iseseisvuse ja au eest. Sügavaima tänu pälvivad sajad tuhanded "laulvas revolutsioonis" ja iseseisvuse taastamises osalenud inimesed, samuti võõrvõimu ajal vabanemislootust alal hoidnud kaasmaalased kodu- ja välismaal. Tänan kõiki, kes okupatsiooniajal hoidsid Eesti lippu ning kes selle heiskasid teades, et ees võib oodata karistus.
Selle tänuloeteluga soovisin rõhutada, et riigi suveräänsus pole üksnes juriidiline või poliitiline mõiste. Riigi suveräänsus kasvab meist endist ning kätkeb endas ka eetilist ja kultuurilist mõõdet. Rääkides Eesti Vabariigi iseseisvusest ja selle järjepidevusest, ei saa mööda minna mõistetest "kohustus", "vastutus" ja "solidaarsus". Kes teaks veel paremini, kui riigi loomise ning iseseisvuse taastamise juures seisnud inimesed, millist tähendust kannavad need mõisted. Igapäevaelus kipume nende väärtust vahel unustama.
Meie põhiseadus on Eesti riikluse rajamise ja iseseisvuse kindlustamise kogemusi koondav püsiväärtuste varasalv, samuti riigi valitsemisvormi ja õiguskorra alus. Põhiseaduse muutmisel tuleb järgida neid väärtusi ja riikluse arendamisel ajaproovile vastupidanud kogemusi, et ka muutuvas ajas kindlustaks põhiseadus Eesti riigi püsimise ja arengu. Seda ei ole arvestatud mitmetes ettepanekutes, mis puudutavad riigikorralduse põhiseaduslike aluste muutmist. Neid jälgides jääb mulje, nagu oleks meie riik ajaloost väljarebitud valge leht, millele tehakse uljalt ja möödaminnes erineva käekirjaga märkmeid. Sellised ettepanekud teenivad vaid päevapoliitilisi eesmärke.
Põhiseadus määratleb ka Eesti riigi eesmärgi: tagada tingimused inimväärseks eluks, kindlustada eesti rahva, keele ja kultuuri säilimine. Et üksnes suveräänne ja demokraatlik riik saab olla eesti rahvuse ainulaadsuse kandjaks, mõisteti juba riigi loomise algpäevil. 1930.-ndatel aastatel nentis ühiskonnategelane Ilmar Tõnisson: "Meil aga on ka riik kultuuriväärtus - sest ta on rahvusriik."
Rahvusliku, eetilise ja kultuurilise mõõtme säilimises ei saa aga kindel olla, kui poliitikategemine jääb üksnes erakondade tasandile ning suurem osa rahvast on jäetud kõrvaltvaatajaks. Seepärast ootan, et üldsus, eriti aga kultuuri- ja haridustegelased ning teadlased oleksid kaasatud Eesti tulevikukavade väljatöötamisel ja nende elluviimisel. See on eriti tähtis praegusel pöördelisel ajal, mil Eesti on muutumas koos uueneva Euroopaga.
Meie jaoks tähendab kuulumine Euroopa Liitu nii uusi kohustusi kui ka seeläbi avanevaid uudseid võimalusi koos ajaloolise vastutusega aktiivselt osaleda maailmajao tuleviku kujundamises. Eesti diplomaatia üks rajajaid, välisminister Kaarel Robert Pusta tõdes 1926. aastal, et "väljaspool korraldatud, rahulikku Euroopat ei ole mõeldav iseseisev Eesti". Pusta unistas suurest demokraatlikust liidust, kus "Eesti kodaniku tunnistus oleks igale ühtlasi eurooplase tunnistus". Nüüd on tema ja ta kaasaegsete mõtted täitumas.
Euroopa Liidus tuleb jätkuvalt au sees hoida võrdse kohtlemise põhimõtet, mida täiendab liikmesriikide panusevõimega arvestamine. Riikide ja regioonide erinevused võivad ergutada kogu süsteemi arengut. Nendega mittearvestamine, samuti nende ületähtsustamine võib hoolimatul käsitamisel ka kujuneda arengut pidurdavaks vastasseisuks. Laienemisest saab proovikivi nii väljakujunenud väärtushinnangutele, ideaalidele kui ka liikmesriikide solidaarsusele.
Eesti roll selles olukorras peab olema veenvalt selge nii teistele riikidele kui meile endile. Olulistes otsustustes tuleb hoiduda lähenemisviisist ? kust tuul, sealt meel. Kui oleme aruteludes Euroopa Liidu tuleviku ja toimemehhanismide üle kohati kriitilised, siis kinnitab see üksnes hoolt meie maailmajao käekäigu pärast. Euroopa ammutabki uut energiat 25 riigi erisustest ja koostööst. Tema elujõu allikas peitub just mitmekesisuses.
Ajaloolises mõttes uues reaalsuses on ja jääb meie põhikapitaliks poliitika usaldatavus ning tasakaalukus, riiklik ja rahvuslik eneseväärikus. Neid ei tohiks kõigutada ei muutused maailma poliitilistes jõujoontes, ei valitsuste vahetumised ega ka omavahelised vaidlused ja erimeelsused.
Eestil sobib eeskuju võtta Soomelt ja teistelt Põhjamaadelt ning püüda otsusteni jõuda üha enam läbi avatud ja üksteist austava arutelu. Ülemerenaabrite ühiskondi iseloomustab tugev solidaarsus ja sotsiaalne sidusus; seal valitseb tihe seos kohalike, regionaalsete, piirkondade vaheliste ja globaalsete otsustuste vahel. Nõnda on kirjeldatav Põhjala dimensioon, mis on südamelähedane sotsiaalset mõõdet ja ühiskonda liitvaid tegureid tähtsustavale poliitikale.
Põhjarahvaste tugev ühtekuuluvustunne aitab kindlasti kaasa, et regionaalne koostöö oleks Euroopa Liidus jätkuvalt oluline. Mitmekülgses piirkondlikus koostöös tuleks näha võimalust mõjutada Euroopa arengut. Eesti puhul on niisugune koostöö seda põhjendatum, et välisinvesteeringute lõviosa pärineb just lähipiirkondadest.
Nüüd avaneb meile reaalsus olla koos Läti ja Leeduga sillaks Euroopa Liidu ja Venemaa vahel. Demokraatlik areng selles naaberriigis on nii meie kui Euroopa Liidu huvides. Kõik teistlaadi märgid peaksid tegema murelikuks mitte ainult meid, vaid pälvima kogu Euroopa tähelepanu.
Põhjamaadele omaste väärtuste järgimine aitaks meil paremini teadvustada endalegi oma piiririigi-seisundit Euroopa Liidus ? koos sellest tulenevate võimaluste ja kohustustega. Eesti huvides on Euroopa Liidu sees valitsev demokraatlik vaim, mille süvendamine on nüüdsest meie välispoliitika peamine siht. See tähendab ühtlasi, et Eesti seisab Euroopa Liidu liikmesmaana ka ÜRO-s ja NATO-s ühtse Euroopa idee eest.
Ühine tegevuspiirkond seob meid ka NATO üleatlandilise koostöö raames. Maailma käsitamisel jagamatu tervikuna peame üha enam rääkima rahust ja turvatundest. Julgeolek ei tulene ainult üksikute riikide tahtest ja jõupingutustest, vaid kõigi rahvaste ja riikide koostöövõimest nii oma regioonis kui laiemalt. Koostöövalmidus ja lepingutega võetud kohustuste täitmine kujundavad usaldusväärsuse ka partnerite silmis.
Austatud kuulajad!
Nii sise- kui välispoliitikas vajame vastandumise asemel koostööd. Üksnes sel teel on võimalik saavutada oma lähemate ja kaugemate püüdluste täitumist. Eesti eesmärk on kindlustada oma rahvale turvalisem ja inimväärsem elu.
Eesti saab olla autoriteetne ja usaldusväärne partner vaid siis, kui ta suudab oma siseriiklike probleemidega toime tulla. Paraku on viimasel ajal olnud põhjust rääkida rahva võõrandumisest oma riigist.
See on ohtlik suundumus. Selle põhjuseks on esiteks veelahe poliitilise retoorika ja tegelikkuse vahel, mistõttu valijad tunnevad end petetuna. Valimiskampaaniate käigus kruvitakse ootused kõrgele, lubadustele lisatakse kõlavaid epiteete, ent juba mõne aja pärast selgub, et poliitikategemise võtted on needsamad, mida äsja ise kritiseeriti.
Teine põhjus peitub suutmatuses tõusta kõrgemale isiklikest ja grupihuvidest. Poliitika kujundamisel ja riigivalitsemisel tuleb lähtuda üksnes Eesti ühistest huvidest ja vajadustest.
Kindlasti ei aita võõrandumist ületada erakondlik kemplemine. On vaja rohkem riigimehelikku vastutustunnet. Tahan loota, et Eesti erakonnad ja kõik poliitilised jõud on võimelised koostööks, mis lubaks meie rahval tunda oma riigist rohkem tuge ja rõõmu.
Kui tahame käituda riigimehelikult, peame õppima ka iseendaks jäämist. Pingutatud olek ja võltspaatos takistaks meid nii kodustes asjades kui rahvusvahelisel suhtlemisel. Eks ütle ju vanasõnagi, et uhkus ajab upakile, kangus käima käpukile. Võib-olla just selle tõetera unustamise tõttu tajumegi enda ümber üha vähem väärikust ja üha rohkem enesekesksust, millest on vaid väike samm väikluse ja hoolimatuseni.
Eneseväärikuse kõrget "kullaproovi" vajame kõikjal ja kõiges. Et kodanik võiks elada väärikalt, vajab ta koduks väärikat riiki ning inimväärseid elutingimusi. On ülimalt oluline, et selliseid tingimusi suudaks pakkuda iga Eestimaa paik. Uute väärtuste loomisel peame toetuma olemasolevatele - vanematelt päritud oskusele säilitada ka kitsastes oludes nõudlikkus omaenese käitumise suhtes, ning hingesuurusele, mida hinnatakse isiksuse "ehitusmaterjalina" juba Euroopa tsivilisatsiooni kujunemisaegadest.
Demokraatliku ühiskonnakorralduse aluseks on kohalik omavalitsus. On murettekitav, et ühiskonna arendamisel ei ole saanud prioriteediks omavalitsusliku aluse tugevdamine. Pikaleveninud hoovõtt haldusreformi läbiviimisel on ahendanud võimalusi tasakaalustada regionaalset ebavõrdsust ja parandada meie inimeste elukeskkonda.
Loomulikult eeldab iseseisva riigina toimimine suutlikkust eraldada tõsiseltvõetav analüüs soovmõtlemisest. Just seda on meil vaja oma maksusüsteemi üle arutlemisel, tervishoiu reformikogemuste hindamisel ning hariduse reformikavade väljatöötamisel. Need kõik on meie rahva heaolu ja riigi konkurentsivõime seisukohalt esmatähtsad teemad.
Poliitikud on valijailt saanud selgeid märguandeid, et majandusküsimustele keskendudes ei tohi unustada sotsiaalset ja vaimset elukeskkonda. Teadmistepõhine majandus koos läbiva innovatiivsusega pole võimalik riigis, kus sotsiaalne ebavõrdsus süveneb ning paljudel on raskusi elementaarse toimetulemisega. Õnneks levib Eesti tuleviku kujundajate hulgas üha enam arusaam, et kõige väärtuslikum kapital on inimene oma teadmiste ja oskustega. Järelikult tuleb sellesse ka investeerida ja selle väga tundliku kapitaliga säästlikult ümber käia.
Samas on infoajastu avatud maailmas inimene tühisuse pealetungi vastu kaitsetum kui kunagi varem. Suundumus esitada elu lõputu pillerkaarina, kus puuduvad probleemid ning vajadus oma peaga mõelda ja oma kätega luua, reostab meie vaimset keskkonda.
Selles müratulvas kipuvad lahustuma väärtused, mis on olnud meie kultuuri ja ühiskonna alustoeks. Sellele võib vastu seista üksnes tugeva perekonna, hea hariduse ja eneseväärikuse toel. Usun siiski, et oleme valinud oma tee Euroopa Liidu avaras arenguruumis koos sooviga, et meie rahvuskultuur selles areneb, mitte aga ei lahustu olematuks.
Meie rahva ohutunnet suurendavad viimasele kümnendile iseloomulikud demograafilised protsessid. Avalikkus on juba pikema aja vältel probleemi arutanud ning jõudnud teatava ühisosa sõnastamiseni. Oleme tõdenud, et rahvastikuprotsesside positiivseks mõjutamiseks peavad Eesti väärtuskeskmesse asetuma lapsed ja perekond, ning jõudnud veendumusele, et pikaajaline sotsiaalne kindlustunne on olulisem lühiajalisest majandusliku heaolu tõusust. Teisisõnu - ainult vanemapalk ei asenda võimalust pakkuda lapsele hädavajalikku hoolitsust ega head üld- ja huviharidust.
Rahvastiku- ja perepoliitika aruteludes on settinud arusaam, et lihtsaid ja kiiret tulemust tõotavaid meetmeid kõnealuste protsesside mõjutamiseks ei ole. Tulemuslikud on üksnes komplekssed, pikaajalised ja konsensuslikud lahendused. Taas peame paluma appi ühiskonna erinevaid osapooli - teadlasi, kiriku- ja kultuuriinimesi, õpetajaid ja teisi, kelle võimuses on kujundada väärtushinnanguid, mis aitaksid pöörata eestlaste iibekõvera tõusujoonele.
Vaieldamatult asetus eesti rahva tulevik ka mullu sõlmitud ühiskondliku kokkuleppe keskmesse. Selleni jõudmine andis ühtlasi märku tõelise sotsiaalse dialoogi pidamise vajalikkusest ja võimalikkusest. Lepe sündis tõdemusest, et Eesti erinevate arengute tasakaalustamatus hakkab ületama ühiskonna sotsiaalset taluvust, seades ohtu meie rahvusliku ressursi ja põhiväärtused. Usun, et selle tõdemuseni on jõudnud ka need ühendused, kes pole veel leppega ühinenud.
Armas rahvas!
Aastavahetusel teie poole pöördudes märkisin, et Eesti peab vahetama käiku, ja leidsin sellele mõttele rohkesti toetajaid. Mõistagi napib meil veel demokraatia-kogemusi, kuid üha enam lisandub lootust nii osalus- kui esindusdemokraatia arenguks. Usun, et nii poliitikutel kui meil kõigil jätkub tahet ning ühisväärtusi, millele rajada edasiviiv koostöö kõige olulisemas.
Tänavu tähistame 120 aasta möödumist päevast, kui pastor Rudolf Kallas õnnistas Otepääl sisse Eesti Üliõpilaste Seltsi sini-must-valge lipu, millest sai meie rahvuslipp Nii Eesti lipu aastat tähistades kui ka edaspidi olgu meile eeskujuks kõik need sugupõlved, kes on hoidnud kõrgel meie lipu au. Täpselt 15 aastat tagasi tõusis rahvuslipp üle paljude aastate taas Pika Hermanni torni. Samuti on meil põhjust käesoleval aastal meelde tuletada seda üksmeelt, mis 1989. aastal liitis kolm Balti rahvast ühiseks inimketiks ning andis tuge Eesti poliitilistele jõududele Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseni viinud kokkulepeteks.
Pole kahtlust, et täna vajab Eesti kõige enam ühtehoidmist ja tervikutunnetust. Kas aga sellest piisab, et Euroopas ja maailmas toimuvate muutustega edukalt sammu pidada? Milles peitub meie tulevase edu võti? Paljud meie kaasmaalased, samuti rahvuskaaslased teistes riikides, peavad esmaseks omanäolist siduvat ideed, millele võiksime toetuda nii headel kui ka halvematel aegadel.
Ma usun, et see on püüd harituse poole, eneseväärikus ning eestlaseks olemise ja Eestis elamise privileeg, mille oleme saanud päranduseks oma esivanematelt koos kohustusega hoida seda eesõigust eluvõimelisena ja omakorda tulevastele põlvedele edasi anda.
Head iseseisvuspäeva meile kõigile!
