Akadeemik Endel Lippmaa koogutab oma Nõmme kodus arvuti taga, pea kammitud, helepruun fliis seljas ja kingad jalas. (Lippmaadel on väga uhke parkett.)

Ta surub nina peaaegu vastu ekraani ja vuristab õhinal ingliskeelseid erialaseid termineid. „Ahhaa, vaadake nüüd. Siin ongi. Holographic image…“

Akadeemik tonksab pastakaga monitori vasakusse serva. Sinna on modelleeritud suur kollane kera. Päike.

„…No sunspots. Päikeselaike pole, ainsatki!“ Lippmaa on entusiasm ise. „Ja nüüd teile solar wind…“

Päikesetuul. Hiljutisel energiajulgeolekualasel ümarlaual rääkis Lippmaa, kuidas päikesetuul on absoluutselt kõige olulisem kliimat kujundav tegur. Ja kuidas kliima hoopis jaheneb, mitte ei soojene, nagu üldiselt arvatakse.

Siiski, hetkel on päikesetuul normis.

„Üldiselt käitub päike praegu väga passiivselt!“ hõikab Lippmaa nüüd juba elutoast, läbi ukseava. „Ei hoia ära kosmilisi kiiri. Ta on sisuliselt ennast välja lülitanud!“

Elutoa helehallile nurgadiivanile on Lippmaa vestluse tarvis valmis pannud portsu pabereid. Graafikud oma väidete tõestamiseks.

Võtame istet.