Me rikastame vastastikku teineteise teadmisi, teravdame pilku. Viitan siinkohal tema ja ta soome kolleegi raamatule „Head halvad sõnumid. Riski- ja kriisikommunikatsiooni alused“ ning tema viimatisele artiklile Delfis, pealkirjaga „Hea suhtekorraldaja õpetab poliitikut mitte valetama“

Mul läks seda viimast lugedes süda soojaks. Ta kõneleb oma kogudusega nagu kasvatajatädi: „Tegelikult võiksid poliitsuhtekorraldajad vaeva näha vaid kahe probleemiga: õpetada oma kliendile, et valel on lühikesed jalad ja et tühi kott ei seisa püsti.“

Kummatigi ei ole demokraatlikud valimised mitte suhtekorralduse, vaid propaganda tanner ja tallermaa. Demokraatlikus ühiskonnas ei võida valimisi mitte ausus, vaid võitja. Vae victis, võitjate üle kohut ei mõisteta. Võitjate üle ei mõisteta kohut sel arusaadaval põhjusel, et demokraatlikus ühiskonnas ongi kohtunikeks võitjad.

Selles veendumaks piisab pilgust meie tänasele poliitilisele olukorrale. Kas keegi kujutas ette, et justiitsminister Rein Lang võiks Eesti vabariigis süüdi jääda riigisaladuse lekituses! Kas keegi kujutaks ette, et kapo uurib välja oma jälitusraporti andmete ettesöötja Tuuli Kochile? Ei iial! Aga minu meelest peabki demokraatlik ühiskond just selline olema.

Ning nüüd tuleb suure südamega kolleeg Kaja Tampere ja tahab õõnestada meie ühiskonna aluseid, demokraatlike valimiste häid tavasid. Sest head tavad ei ole mitte need, millega mängib kassikangast grupike intellektuaale (vabaühenduste liidu EMSL „valimistava valvurid“, kes panevad kokku „hea valimistava „autahvli““ — vt Delfi 26.01.2011). Head tavad on need, mille abil saavutatakse järjekordne valimisvõit — mille headus on praktikas järele proovitud.

Tõe kriteerium on praktika! Kõik muu on pühapäevajutlus või ilmaliku matja järelehüüe: „Kaks asja on tegelikult olulised ja võib-olla kõige olulisemad kogu valimiste tingel-tangelis: ausus ja sõnapidamine. Ehk siis lihtsa elu lihtsad reeglid: kui sa tahad, et sind toetatakse, siis pead oma elu nii elama, et sa tunnustuse ära teenid, olles aus ja jäädes iseendaks.“

“Зачем попу баян?” küsivad venelased — milleks papile lõõtspill? ”У него кадило да колокола”, jätkavad nad — tal on ju viirukipann ja kirikukellad. Ei saa kirikut maha lõhkuda! Ehitada tuleb — kas või seadusi rikkudes. Ehitada Peterburis ning ehitada Tallinnas.