Linnar Priimägi: Ma oleks eile peaaegu saanud

 (190)
Linnar Priimägi: Ma oleks eile peaaegu saanud
Foto: Ilmar Saabas

Propagandatehnikaid õpetava kultuuripsühholoogi jaoks on Eesti ajakirjanduses viimasel ajal ilmunud lausa antoloogilist näitevara.

Analüüsigem neist kolme.

President ja eliit

Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves ütles Võidupüha paraadil 23. juunil Viljandis: „Kui mõni end eliidi hulka lugev noormees kogu rahvale teada an­nab, et tema jaoks on ajateenistus vaid hoopis ajaraiskamine, siis sõl­tumata sellest, kas ütlejaks on po­liitik, popstaar või sportlane – vaim­ses mõttes ta ühiskonna eliiti kindlasti ei kuulu.“ – See on vigane ütlus.

Meie ühiskonnas positsioneerib inimene ennast „ülemise kolmandiku seaduse“ alusel. „Ülemise kolmandiku seadus“ on sotsiaalpsühholoogiline üldistus, mille kohaselt inimene püüab teiste hulgas sisse võtta asendi, kus temast halvemas seisus vii­bijate (vaesemate, haigemate, õnnetu­ma­te jne) hulk paistab suurem kui temast pa­re­mas seisus viibijate (rikkamate, ter­ve­mate, õnnelikumate jne) hulk. Nagu ütles John Stuart Mill 1859. aastal: „Inimesed ei ihka mitte olla rik­kad, vaid olla teistest rikkamad.“ (Vt Linnar Priimägi: Reklaam&imagoloogia. Teine trükk. Tallinn, Infotele OÜ, 2010, lk 135.) Inimesed püüdlevad pääsu vähemusse. See ongi eliidi moodustumise sotsiaalpsühholoogiline alus.

Aga mitte keegi ei saa ennast ise eliidi hulka kuulutada. Sõna „eliit“ tuleneb ladina verbist eligere, mis tähendab „välja valima“. Eliidi valib välja keegi autoriteet, kõrgem instants, kes jagab volitusi. Selles mõttes on täiesti õige 11. juuni Eesti Päevalehe pealkiri „Tartu koolipoiss kuulub maailma kilbarite eliiti“ – kuulutajaks oli autoriteetne žürii.

Vabalt võib eliiti moodustavaks autoriteediks olla president. Eesti Vabariigi presidendi ellukutsutud Eesti Koostöö Kogu (mis 20. juunil meenutas Eesti rahvale oma olemasolu, küsides „organisatsiooni arenguvõime tagamiseks“ järgmise aasta eelarvest 4,7 miljonit krooni) võiks olla säärase eliidi näide.

Aga mitte ükski autoriteet ei saa eliiti vähemusest ümber defineerida enamuseks, nagu püüdis teha Toomas Hendrik Ilves, tehes eliidi tunnuseks ajateenistuse. „Eliidi paradoks“ on, et üle­mi­se kol­man­di­ku seaduse kohaselt ta­havad kõik sinna kuuluda, kuid niipea, kui vä­he­mus asendub massilisu­se­ga, kaob ka eli­taar­­sus ja se­ni­sest eliidist hak­kab pungu­ma uus eliit, mis vanast eraldub. Sellele kultuuripsühholoogilisele seaduspärale osutas Juri Lotman. Ja see mehhanism on muide maailmas käibele toonud uusi suvituskohti: „ülemise kümne tuhande“ esindajad on leidnud endale omaette rahusa puhkepaiga, siis on nende lähedusse kippujaid aasta-aastalt rohkem tulnud, kuni viimaks jõukurid endale järgmise paiga leiavad. Nõnda on rahvaturismile riburada hõlvatud Saint Tropez, Ibiza, Mykonos, Ithaka, Sardiinia...

Kaitseväe riviteenistus ei ole elitaarne. Paraku.

Kas vaesed või rikkad?

Peaministrit juba narritakse tema kunagise valimisloosungi pärast: „Viime Eesti viie jõukama Euroopa riigi hulka!“ Seegi lubadus sõnastab „ülemise kolmandiku seaduse“: meist rikkamaid olgu vähem kui meist vaesemaid! Nüüd lugesime 21. juunil DELFIst: „Täna avaldatud Eurostati uurin­gu­tulemuste kohaselt on Eesti vae­suselt kuues riik Euroopas.“ No palju õnne!

Aga propagandasõnum võib ühe ja sama asja puhul rõ­hutada kumbagi võrdluspoolt. Klaas võib olla niihästi pooltühi kui ka pooltäis. Sama päeva majandussait E24 panigi sama uudise pealkirjaks: „Eestimaalastest vaesemad on ini­mesed viies ELi riigis.“ Tervelt viies! Pole paha...

Seda propagandavõtet kohtasin üliõpilaspäevil Tartus, kui üks ühikanaaber rääkis oma kaaslasest: „Mina oleksin eile peaaegu saanud, aga tema ei saanud üldse!“

Andestada ei anna

Viimasel ajal propagandatehniliselt tähelepanuväärseim oli kaitseministri Jaak Aaviksoo ja suhtekorraldaja Daniel Vaariku avalik mõttevahetus võidusamba teemal. Sammas, nagu me kõik teame, on äpardunud. Mulle isiklikult tundub, et selle parandamisele ei ole enam mõtet raha kulutada. Nagu ütles Goethe: kes esimese nööbi valesse auku paneb, see ei jõua nööpimisega mitte kunagi õigesti lõpule, pusigu palju tahes, aina hullemaks läheb. Siis tuleb ikka kõik nööbid lahti võtta ning otsast alustada. Kadunud ajakirjanduskolleeg Olev Anton ütles samuti: „Parandatud ei ole enam uus!“

Mais revenons à nos moutons. Eesti Päevalehest lugesime 18. juunil, et Daniel Vaarik „oleks kõige enam pärast sambale viimati osaks saanud liistu allalangemist oodanud selget vabanduse palumist ja edasistest õigustustest hoidumist“. Ning Jaak Aaviksoo vastas, et „ta ei ole tõepoolest va­ban­dust palunud, kuid on selgelt tunnistanud, et tal on olukorra pä­rast piinlik“.

Mida sellest järeldada? Eksimus on normi rikkuv, kuid heas­ta­tav käitumine. Sõltuvalt normist võib eristada kaht eksi­mu­se liiki: üks on viga ja teine on süü (patt). Eksimusele võib järgneda andestus.

Viga on eksimus, mis tekib ratsionaalse informatsiooni puudulikkuse tõttu. (Selles mõttes võib olla viga ka seadusevastane väärtegu.) Vea avalik omaksvõtt on vabandus, mil­le­le saab järgneda andestus. Näiteks Rimi Eesti Foodi tegevjuht Christer Östholm vabandas 12. aprillil: „Me tunnistame, et tegime vea. Me ei ole aru saanud sellest, et kliendi vajaduseks on saada kodumaist liha.“ Ja rahvas leppis, andestas, ning hakkas patriootiliselt kallimat hinda maksma. Selge näide. Daniel Vaarik soovitaski Jaak Aaviksoole: no ütle, et tegid vea, ja vabanda!

Eksimuse teine liik on süü (patt). See on eksimus emotsionaalsete (mitteratsionaalsete) väär­tuste ja normide (moraali ja süda­me­tunnistuse) vastu. Süütunne on südametunnistuse norm. Süü avalik omaksvõtt on kahetsus, ja sellelegi võib järgneda andestus. Kui Jaak Aaviksoo oleks süü omaks võtnud ja kahetsenud, vaevalt et talle poleks andeks antud.

Hoopis kolmas asi on häbi, millest rääkis Jaak Aaviksoo. Häbi (piinlikkus) on sotsiaal­psüh­ho­loo­gi­line ajend, mis põhineb kuu­lu­vus­väär­tusel: häbisse sattumast hoidutakse maine kao­tu­se hir­must. Mis asja ebamugavaks teeb, on, et häbi ei saa avalikult omaks võtta, sest sel­le ongi omistanud avalikkus, mistõttu hä­bi­le ei saa järgneda andestust. Nood asjad ei käi kokku.

Jaak Aaviksoo tunnistas, et tal on piinlik. Me teame seda ju isegi, et ta on häbistatud! Aga kui häbi­tun­ne ei muutu süütundeks, siis andestada ei saa. Rahvas ei saa andestada, sest Jaak Aaviksool on ainult piinlik, aga ta ei kahetse.

Rääkisin sellest jaaniõhtul Toomas Lepaga. Ta meenutas veel üht hiljutist samalaadset kaasust. Selle sõnastas kõige selgemini Tiit Made 16. juuni DELFIs, kommenteerides Toomas Hendrik Ilvese kõnet küüditamise aastapäeval. Tiit Madet „hämmastas lausumine, et me anname eestlaste hävitajatele andeks“. Ja selge sõnaga oponeeris ta: „Mis andestamisest saab juttu olla, kui kaval vaenlane hävitas umbes neljandiku rahvast ja laostas tema majanduse ning kultuuri. Ei, härra president, andestamine ei saa tulla kõne alla... Juutide ees on vabandatud, nad on kinni makstud, kuid nad pole andestanud. Ka poolakate ja teiste Kesk-Euroopa rahvaste ees on vabandatud, kuid nemadki pole andestanud. Eestlaste ees vabandamist pole olnud.“ See’p see ongi.