Linnar Priimägi: Lõpuaktuseni 60 minutit
Vaatasin Delfist haridusintendandi Jaak Aaviksoo intervjuud alaealisele ajakirjanikule ja pean ministriga nõustuma, mida ma ei tahaks teha pärast tema ristipüstitust Vabaduse väljakule. Aga tõele ning Aaviksoole tuleb au anda. Pardonnez-moi!
Mõned asjad jättis ta oma arutlustes arvestamata. Nii nagu lapsed tahavad näha oma hindeid, tahavad teiste hulgast eristuda hea või halvaga, tahavad õpetaja kiituskirju, medaleid, ametijärke. Et omaenda silma ees oleks redel, mida mööda tõusta. Et see redel ei oleks ainult koolidirektori kaetatud silma ees. Sest siin ei aita, kui küsida ka õpilaste hinnangut. Kool on üksainus koht maailmas, kus muna ei õpeta kana. Või... jah, kukke.
Siit uus teema. Õpetajad saavad vähem raha kui neil sotsiaalseks toimetulekuks vaja. Seda märkavad lapsedki. Mitu aastat tagasi leidsin internetist loo, küsisin autorilt luba seda tsiteerida. See avab koolipildi uuest perspektiivist.
Vaike Safonova on meie kooli õppealajuhataja. Ta on 49-aastane ja elab Tallinna lähedal maal. Koolis käib ta bussiga. Talle meeldib väga kududa ja õmmelda. Paljud kleidid, pluusid ja seelikud on ta endale ise teinud. Vaike Safonovale meeldib väga toitu valmistada. Süüa teeb ta endale ise. Joobnuna näeb teda väga harva. Tahan olla samasugune nagu Vaike Safonova.
Peeter
Tallinna 29. Keskkool
See on siis meie õpetaja kuvand. Väga täpne, muide. Siit asi algabki, hinc illae lacrimae.
Meie kooli, meie hariduse ideaal on olnud õppida õpetaja Lauri juures, käia Mauruse koolis. Meil on nüüd vähe neid mauruse koole, kõik nad on eliidis: Tartu treffner ja härma, Tallinna reaal, GAG, kolledž, lütseum, kunstikool... tahaksin lisada ka oma Kadrioru saksa gümnaasiumi. Me oleme kasvanud imeliste õpetajate käe all! Aga ülikooli vastuvõtuvestlusel kogen ma aasta-aastalt aina kehvemaid noori inimesi. Mis meie ühiskonnast nõnda saab?
Kool ei ole mitte ainult haridusasutus. Kool on kasvatusasutus niisamuti. Või eelkõige. Mis teeb koolist eliitkooli - seesama arusaam, et noort ei tule mitte ainult varustada teadmistega, vaid teda tuleb sisse kasvatada eesti, euroopa ja maailma kultuurisse.
Kuid tagasi Mauruse juurde. Minu ees on saksa kalender "Gesundbrunnen 1914", niisiis trükitud enne Esimese maailmasõja vallandust. Seal lõpus on statistika. Saksa rahvakoolides oli aastal 1901 (kui ilmus Thomas Manni "Buddenbrookid") meesõpetajaid 85% ja naisõpetajaid ülejäänud 15. Patriarhaalses keiserriigis näitab see midagi. Ent meie õpetajad Laur ja Mauruski olid samuti pärit patriarhaalsest keisririigist! Nii nagu Lydia Koidula ning Juhan Liiv.
Siit idee. Mehed peaksid kooli tagasi vallutama. Kukutama vähemalt gümnasiaalse matriarhaadi. Ja siin tahaks küll Aaviksoo abi. Teda ennast ei õnnestu ju mitte kuidagi naiseks maskeerida, samas on ta olnud üks tõhusamaid rektoreid.
Las teeb nüüd riikliku programmi "Maurus" ja mõtleb välja, kuidas poisse Iraagi ning Afganistani asemel kooliõpetaja-koolitusse ning hiljem gümnaasiumi saata. Las mõtleb välja, kust ta selleks raha võtab. Selle eest ta lõppude lõpuks ju palka saab.
