William Shakespeare'i tragöödias "Julius Caesar" (1599) kihutab Marcus Antonius oma kõnega roomlased üles Brutuse vastu. Leinalised lahkuvad Caesari surnukeha juurest entusiastlike hüüetega: "Tulge, tulge kõik! / Ta keha põletagem pühas paigas / ja tukkidega läitkem reetjail majad!" Inimesed tormavad rüüstama ning Antonius ütleb: "Las käia! Pahandus, nüüd oled jalul / ja leiad ise teed."

Antonius jätab edaspidise saatuse hooleks: "leiad ise teed". Tõepoolest, masside liikvelepaneku taktika ja tegutsema hakanud masside suunamise taktika on kaks eri asja. Esimesega tegeleb kihutustöö. Kes tegeleb teisega? Kes suunab stiihiat?

Inimkonna revolutsiooniline praktika annab vastuse - massid tuleb organiseerida. Sotsiaaldemokraatia isa Karl Kautsky õiget tähelepanekut mööda ei saa rahvahulkade liikumise suund tekkida selle liikumise stiihiast enesest, vaid tuleb väljastpoolt sisse tuua korrastava algena - algatusena. Tuleb varmasti luua juhtiv organisatsioon, kes annaks edasise tegutsemise taktika. Kui massid jäetakse omapäi, siis nende hoog raugeb, suubub aina väiklasematesse pisitülidesse.

Seda näeb praegu Ukrainas. Ülesköetud rahva rahulolematuse lainel võimule tulnud uuel ladvikul ei olnud ühtäkki enam oma rahvaga asja. Nad ei organiseerinud uut liikumist ükskõik millises, olgu või erakonna vormis. Nääklema hakkasid, igaüks oma valimisteks valmistuma. See oli viga. Riik pidanuks organisatsiooniliselt uuenema.

Uut veini ei või kallata vanadesse lähkritesse. Ent inimesed, kellele euromaidani koorekiht võlgneb oma võimu, jäeti ula peale - ja nüüd nad isekeskis kaklevad. Ülal aetakse tähtsa näoga uut välis- ja vana fraktsioonipoliitikat, all sisiseb kodusõda.

Kui vaadata Ukraina rahva organiseerumise taset, siis idarajoonides on see märksa kõrgem kui läänes ja Kiievis, kus koordineeritud tegevust võis algusest peale täheldada üksnes paremekstremistidel. Nemad igatahes rahvast ei liida.

Kodusõjaks kisub Ukrainas seetõttu, et võimu ülevõtt oli ettevalmistamata. Korrati Antoniust: "Las käia! Pahandus, nüüd oled jalul / ja leiad ise teed." Pahandus leidiski tee, mille eest nüüd mitte keegi ei taha vastutada. Käib ülemaailmne vastastikune süüdistamine. Ent selge on üks - organisatsiooniliselt ettevalmistamata, uisapäisa võimuhaarang, isegi kui see õnnestub, kukub varem või hiljem läbi. Seda ütleb inimkonna revolutsiooniline praktika.

Kui rahvas ei taha ühineda, siis pole riiki võimalik enam ühendada. Kui kodanikel ei ole ühist eesmärki, mis neid organiseeriks, siis ei ole enam üht kodanikkonda. Nagu ütles Goethe aastal 1806, kuulda saanud, et Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik lakkas olemast: "Kui kannel katki, mis tast siis enam."

Antoniuselt on õppida muudelgi kui Ukrainal. Õigupoolest kõigil.