Riigikogus arutatavat kooseluseadust ei tarvitaks samuti iga kodanik, paljudel ei leidu sellele elulist rakendust. Mõned ütlevad, et neil siiski leiduks - kas otseselt või kaudselt. Nood tolle seaduse eest võitlevadki. Kui neid koguneb küllalt, siis võetakse õigusakt demokraatlikult vastu. Kui ei, siis jääb ootele, toetajaid koguma. Sest väljalastud džinni pudelisse tagasi toppida enam ei anna. Iseküsimus, kelle silmad toda seadust kehtimas näevad.

Samas tegutseb vastaste leer. Nende ettekujutust mööda vallandaks kõnealune õigusakt seadusandliku laviini, mis lõpeb homoseksuaalsete paaride lapsendusõigusega. Just seda pidas silmas riigikogulane Erki Nool jüripäeva "Kolmeraudses", tulihingeliselt vaieldes Valdo Randperega, kellel vist ei õnnestunudki kolleegile seletada, et kooseluseaduse puhul on tegu nn pordueluseadusega, mis laieneb nii samast kui ka eri soost paaridele. Et näiteks Erki Nool saab oma praeguse kooselu seadustada. Paistis, et IRL-i esindaja seda võimalust ei vaja, aga teistele anda kah ei taha. "Koer heintel," öeldi vanasti.

Varro Vooglaid lööb jälle lokku, et kooseluseadus ohustab traditsioonilisi, heteroseksuaalsel abielul põhinevaid perekonnaväärtusi. Aga noid väärtusi ei jaga ega hinda samuti mitte kõik. Kas või mil määral vabaabielurahvas nagu Erki Nool ja tema elukaaslane esindavad traditsioonilisi perekonnaväärtusi? Kas lahutajad neid esindavad? Kas esindavad neid üksikvanemad? Lesed? Rongaisad-emad? Laste hüljatud vanurid? Suurel osal inimestest pole nonde kõrgeks kiidetud väärtustega ju mitte midagi peale hakata!

Filoloogina näen ohtu, et kooseluseaduse verivaenlased kavatsevad monopoliseerida "abielu" mõiste. Et mis see on ja mis ei ole, tuleks küsida nende käest - koguni selle sõna enese kasutusluba. Umbes nii nagu aastal 2011 ei saanud Saku uue õlle nimeks panna "Mahe", sest mahetootjad olid tolle eesti üldkeele adjektiivi "kaubamärgistanud", oma monopoliks kuulutanud. Puudub vaid, et keegi anastaks Wiedemanni sõnaraamatust "perse" ja väidaks endal olevat ainuõiguse kedagi perse saata... Absurdini jõuame!

Mõistetes võiks siiski selgus valitseda, võiks vahet teha sugu-, abi- ja perekonnaelul. Mis on suguelu, ei pea täiskasvanutele seletama. Abielu tekib siis, kui suguelule ("külastusabielule") lisandub kooselu (ühine kodu). Selles mõttes on ka vabaabielu ikkagi abielu. Ja perekond tekib, kui abielulistele lisandub veel laps - kas oma sünnitatud või adopteeritud. Säärane lihtne paradigma ei vajagi Varro Vooglaiu ekspertiisi.

Ning niisugune kolmejärguline arusaam - seks, kodu, perekond - ei ole mitte "sooneutraalne", vaid "sootolerantne". "Sooneutraalsus" hakkab vastu nii loodusele kui ka inimloomusele. "Ühes katses lasid teadlased karjal reesusahvidel mängida autode ja kaisukarudega. Ahvid käitusid nagu lapsed: isased tormasid autode kallale, emased eelistasid mängida kaisukarudega" (Imeline teadus 2013, nr 8, lk 17). Inimene ei erine ahvist mitte selle poolest, et ta on "sooneutraalne". Aga just tolerantsus on loomadele võõras. Pealegi - rääkida "sooneutraalsusest", kui meie niigi väikese rahva iive üha langeb, kõlab riikliku kuriteona.

Pean tunnistama, et mina toda "sooneutraalset kooseluseadust" ei vaja. Mul ükspuha, võetagu vastu või ärgu võetagu. Eestvõitlejate seletused ei ole suutnud mulle selgeks teha, kas uus õigusakt kuidagi inimesi aitaks või hoopis tekitaks neile probleeme juurde (nagu seadused meil kipuvad tegema). Aga mul on üldiselt kahju, et aina rohkenevate ja laienevate juriidiliste regulatsioonide valgel hajub subkultuuride salapära.

Bertolt Brecht, kes ühena vähestest tõesti suurtest saksa kirjanikest oli nõus asuma Saksa Demokraatlikku Vabariiki, sai vastutasuks oma teatri, Berliner Ensemble'i koos oma aja parima valguspargiga. Kord võttis ta katsetada, mis juhtub, kui laval kõik tuled sisse lülitada. Tulemus oli kunstiliselt põnev ainult teatava piirini, sinnani, kustmaalt heledus hakkas tapma teatrilava lummust. Elulavaga sama lugu. Ja kui mul on valida kas demokraatia või kunst, siis mina valin kunsti.