Parlamendiparteid on välja tulnud oma valimisloosungitega Tallinnas ning juba on nende kallal tavapäraselt keeltki teritatud. Erakondade loosungid kujutavad endast teatavat valimisrituaali, mille sooritamata jättu märgataks. Kombe pärast nad välja käiakse, ehkki valimistulemustele on neil vaid väga kauge mõju. Nad peavad andma üldhäälestuse: mis vaimuga välja minnakse.

Reformierakond: "Uhke Eesti üle!", IRL: "Ajame Eesti asja Tallinnas!", Keskerakond: "Töötab!", sotsiaaldemokraadid: "Tule meiega! Täna Tallinn, homme Toompea!".

Kõik on hüüumärgiga, mis aga ei peida nende liigilist erinevust. Loomulikult ei minda valimistele lüürilise puhangutega "sügisvärvide sümfooniast" vms. Aga silma torkab laus-eepika: üks teatab kellegi (esmalt vist iseenda) uhkusest, teine oma asjaajamisest, kolmas kellegi või millegi kolmanda käigusolekust. Üksnes sotsidel on propagandistlikku dramatismi: "Tule! Vallutame!"

Valimiste eel puhkeb poliitikas ikka propagandasõda, konkurendid teevad üksteisele vastastikku skandaali. Seejuures ei tohi aga unustada, et propagandasõda ei peeta mitte niivõrd üksteise vastu kui just publiku - valijate pärast. Valimisvõitluses kohtuvate poolte põhihuvi ei peaks olema mitte "mõttetu duell propagandistide vahel" (Paul Linebarger), vaid ärgitada rahvas oma huvides esiteks olukorrast aru saama ja teiseks tegutsema - õigesti hääletama.

Rahvas on meil valimistest ning igakordsetest nääklustest tüdinud. Midagi uut kah ei pakuta: alati ühed ja samad jamad lehes, lõpuks võta üks ja viska teist. Aga kui valimisvõitlust peetakse võitmaks publikut, siis ootab publik ka midagi uut. Ta ei lepi sellega, et erakonna "töötulemused räägivad ise enda eest", ta tahab oma raha (häälte) eest head etendust, mõnusat meelelahutust, põnevaid peripeetiaid, verd ja veerevaid päid. Talle öeldakse aga: oleme uhked, töötame, ajame asja, tule meiega (kuhu?).

Keelefilosoofias jaotatakse tegusõnad nelja klassi. Esimesed kirjeldavad lõpp-punktita seisundit, kestust, muutumatust: "teadma", "sarnanema" jms. Siia kuulub Reformierakonna "Uhke Eesti üle!".

Teised väljendavad tegevusi, millel on kestus, aga puudub lõpp-punkt: "jooksma", "mängima" jne. See on lahter Keskerakonna loosungile "Töötab!".

Kolmandad verbid räägivad sooritusest, millel on nii kestus kui ka lõpp-punkt: "maja püstitama", "pätiks minema" vm. Seda ütleb sotsiaaldemokraatide "Tule meiega! Täna Tallinn, homme Toompea!".

Ja neljas kategooria tegusõnu fikseerib murrangud, seisundimuutused: "taassündima", "võitma", "hukkuma"... Need on propagandistlikult kõige löövamate loosungite tuumad. Nendest saab arendada faabulaid, lugusid - toetama ja värvikalt seletama erakonna programmi, mille nahkset kantseliiti niikuinii ükski valija ei viitsi mäluda.

Rahvas tahab vahetust ainult vahelduse mõttes. Leidsin reverend William Gibsoni mälestustest õpetliku koha. Ta kirjutab ümberpiiratud Pariisis 1871. aasta märtsi algul kuuldavat: "Kõik räägivad, et õnnetustes tuleb süüdistada Napoléoni. Mõned rahvuskaartlased, söandamata omistada talle mingitki süüd, ütlevad, et kakskümmend aastat oli küllalt pikk aeg valitseda ja nüüd nad tahavad midagi muud!" Voilà!

Rahval on kalduvus tüdineda ühtviisi nii halvast kui ka heast. Vahelduse huvides ollakse valmis isegi riskima. Miks mitte prooviks toetada piraati? Igatahes hakkaja tüüp. Seiklusjutt maalt ja merelt. Pole ka päriselt mitte too kommunaalne hampelmann, kes riigilt saadud raha eest riputab üles loosungeid à la "Valelik madu!! Esmaspäevaks koli oma asjad välja", ega mõni oma tigedusest joobunud repatriant.

Muidugi kehtib siinne jutt eeskätt eesti valijate kohta. Teistega on teine lugu.