Linnaosad poliitilistes tõmbetuultes

Tallinna linnaosade kaotamise rahvaküsitlus on ehe demagoogianäide, mis vääriks kohta õpikus. Küsimus, kas toetate haldusreformi alustamist Tallinnas, ei ole sisuline ning varjab plaanitava muudatuse olemust.

Et küsimuse vastus sõltub suuresti küsimuse sõnastusest, on vana teadmine, mida keskerakondlik linnavalitsus taas enda kasuks ära kasutada püüab. Küsitluse senine seis näitab, et inimesed pole küll osutunud nii rumalaks, kui linnavalitsus lootis. Kuigi linnaosade kaotamise plaanist küsitlus vaikib, paistab suur osa vastajaid siiski teadvat, millega päriselt tegu.

Olukord on aga kurioosne, sest Reformierakonna ja IRL-i saadikud on asunud vasturünnakule, püüdes linnaosade ärakaotamist takistada teiste seaduste muutmise kaudu, nimelt võrdõiguslikkuse seaduse muudatuse kaudu.

Eriti kummaline on see, et Reform ja IRL põhjendavad oma käitumist Tallinna poolt tuleva survega, väites, et „lihtsalt muud ei jää üle“. Sisuliselt käituvad nad aga ise linnaosasid kaotada sooviva Keskerakonna vääriliselt. Meenutada tuleb, et algupäraselt on linnaosade kaotamise idee ju pärit hoopis Reformierakonnast.

Küsitlus ise on mõistagi farss, sest vähemasti internetis antavate häälte puhul ei ole hääletajate identimine usaldusväärselt tagatud. Ent vähem farsilik pole see, kuidas üks omavalitsus suudab „sundseisu“ panna riigi, mille võimuparteid on asunud oma valijanumbreid kaitsma samasuguste vahenditega nagu Keskerakond.

Linna ja riigi vägikaikavedu on muutunud parteide omavaheliseks arveteklaarimiseks, milles vahendeid ei valita. Selline asjaajamine on demokraatia mõnitamine.