Linda Järve: Kes peaks hoolitsema Eduard Vilde vanemate haua eest?

 (14)
Linda Järve: Kes peaks hoolitsema Eduard Vilde vanemate haua eest?
Foto: Ilmar Saabas

Rahumäe kalmistul on põõsastes hauakivi, millele on kirjutatud: „kirjanik Eduard Vilde vanemad”. Kõrval on väiksemad hauaplaadid, millelt enam mingit kirja ei paista.

Mul on uduselt meeles, et seal olid palju aastaid tagasi kirjaniku isa Jüri ja ema Leenu nimed. Aga millises järjekorras ja milliste aastaarvudega, seda küll enam ei mäleta. Veel on mul meeles, et pahaks peetud nõukaajal oli see hauaplats pidevalt korras.

Pole linna ega riigi asi
Vahepeal on palju vett merre voolanud, platsi eest hoolitsejad on elu kas laiali pillutanud või siitilmast viinud. Platsike on riisumata, aga kellegi käsi on kivi ette lilled asetanud. Tean, et veel mõni aasta tagasi hoolitsesid kalmistul olevate kuulsuste haudade eest Tallinna linnamuuseumi kodu-uurimisringi liikmed ja muinsuskaitsjad. Siis kaevati, et linn ei tegele kalmude korrastamisega, sest leiab, et see on riigi asi, riik aga, et linna asi. Kas Vilde vanemate haud praegu üldse kaitse all on, seda ma ei tea. Kalmistu kabeli juures olevale mälestusväärsete hauaplatside kiviseinale talletatud plaanile seda igatahes kantud ei ole. Nagu mu mäletamist mööda ka mitte Marie Underi vanemate hauda. Masu tundemärke on hauaplatsil märgata...
Kes peaks Eduard Vilde vanemate haua eest hoolitsema? Väidetavalt kehtib kokkulepe, et iga institutsioon hoolitseb ise oma valdkonda kuuluvate Eesti riigile tähtsate inimeste kalmude eest. Kokkulepe on soovituslik ega kindlusta, et kõigi haudade eest hoolt kantakse.

Võib ka küsida, kas ühe minevikukirjaniku vanemad on üldse tähtsad. Kahtlemata ei oleks kirjanik Vilde ilma nendeta kujunenud selliseks, nagu teda teatakse. Kui enam teataksegi?

Kes üldse veel mäletab?
Eduard Vilde sündis 20. veebruaril 1865 Pudiveres, kus ta isa Jüri Vilde oli kubjas ja ema Leenu toatüdruk. Mõned nädalad hiljem lahkus pere Pudiverest ning kolis Muuga mõisa. Seal möödus kirjaniku lapsepõlv ning alles 1880. aastal kolis pere Tallinna.

Isa Jüri olnud tagasihoidlik, suure kohusetundega, aus ning pehme iseloomuga. Ema Leenu elavam, jutuhimuline, mõisarahvaga seltsiv. Eduard Vilde on nimetanud end ema universaalpärijaks, isalt polevat ta midagi saanud. Ema teadnud palju rahvalaule peast, poetanud neid sobival juhul jutu sekka ning pälvinud seega etteheiteid mehelt, kel puudunud luulemeel täiesti. Ema oli see, kes Vildet kasvatas ja õpetas. Isa hoidis lastekasvatusest kõrvale. Ka rändamiskire päris tulevane kirjanik emalt.

Vilde vanemad olid mõisas omandanud lugemis- ja kirjutamisoskuse, tellisid ajalehti Jannseni Eesti Postimehest alates ja soetasid ka raamatuid. Ema voki või kangastelgede kõrval raamatu taga istudes õppis poiss lugemise juba kuueaastaselt selgeks. Linnakooli pääsemiseks oli tal vaja osata mingil määral saksa keelt. Ema pani Eedi õppima mõisa metsaülema proua Auguste Treubergi koduõpilaste ringi. Proua vaeva tasus ema tööga – sukkade kudumise ja seebi keetmisega.
Nii sai alguse üks kirjanikuks saamine...

Artikkel on pärit Õpetajate Lehest.