Näen samu märke, mis Keskerakonna puhul 1990-ndatel ka viimaste aastate Reformierakonna tegevuse juures. Mõlemas erakonnas on võim koondunud väga selgelt ühte võimukeskusse, kes langetab otsuseid, millele sisuline vastuvaidlemine ei ole lubatud. Mõlema erakonna opositsioon on pigem näiline ja suunatud pigem välja- kui sissepoole.

Pealtnäha on Reformierakonna ja Keskerakonna võimukeskuste toimimine erinev. Kui Reformierakonna puhul jääb tagatuba avalikkuse eest täiesti varjatuks, siis Edgar Savisaar on Tallinna linnapea ja erakonna esimehena justkui avalik persoon. Kuid see on vaid näiline - Savisaar on juba aastaid ajakirjanikele väga raskesti kättesaadav ja tuues analoogiat süüdimatuse mõistega, siis oma otsustest poliitiliselt vastutamatu. Kahe erakonna otsustusprotsesside loogika on sama - need on avalikkuse eest varjatud.

Tahan veel siia juurde tuua ühe esialgu pisut üllatavana kõlava paralleeli. Nimelt otsustusprotsesside kujundamise põhimõte, et kes suhtleb subjektiga (poliitika puhul avalikkuse ja rahvaga), ei ole tegelike otsuste langetaja, on pärit pantvangidevõtjatega läbirääkimiste pidajate käsiraamatust, mille järgi USAs korrakaitseüksusi välja õpetatakse. Skeemi eesmärk on, et otsustaja oleks teise poole - pantvangivõtja mõjutustest võimalikult vaba. Riigivalitsemise konteksti pannes on see otseses vastuolus demokraatia põhimõtetega - demokraatia fundamentaalne eesmärk on ju, et rahvas saaks otsustajaid mõjutada võimalikult palju.

Mõlema puhul on äratuntavalt sarnane ka strateegiline eesmärk - võimul domineerimine. Mäletan 2002. aasta Urmas Oti intervjuud Edgar Savisaarega: Keskerakond oli KOV valimistel saanud kõigi aegade parima tulemuse ja 2003. aasta alguse parlamendivalimiste võit näis kõigutamatu. Res Publica poolt Keskerakonnalt valimisvõidu äranapsamist ei osanud veel keegi ette näha.

Savisaare maneerid ja hoiakud ei erinenud nendest, mida 2015. aasta valimiste kontekstist täna Reformierakonna avalikelt juhtpoliitikutelt kuulda võime. Maneere võib kokku võtta fraasiga „Las ma räägin teile, kuidas asjad tegelikult on." Nii Reformierakond kui ka Keskerakond on erinevalt teisest Eesti erakondadest „Meie räägime teile, kuidas asjad tegelikult on" erakonnad. Alijevlike valimisreklaamide Ämaris või Tallinna busside paraadide sarnasust ei hakka siin pikemalt analüüsimagi.

Võimule tuleb ohverdada ja ka siin leiab sarnasusi. Kui IRLis ja SDEs on poliitikute lahkumine poliitikast üldjuhul raske ja käib läbi ka avalikkusele paistvast võimuvõitlusest, siis Keskerakonnas ja Reformierakonnas käib ohverdamine kergelt. Toon näite: Euroopa poliitikas on täiesti pretsedenditu, et keegi vabatahtlikult välisministri ametist üheks 751-st Euroopa Parlamendi saadikuks suundub.

Välisministri amet on poliitiliste positsioonide kroonijuveele, aga Euroopa Parlamenti peetakse noorele poliitikule sobivaks sammuks enne ministriametisse jõudmist või vähest toonust nõudev amet pensionieelikust vanemale poliitikule. See tähendab, et kuskil peab olema väga tugev võimu kontsentratsioon, mis suudab 9 aastat välisministri ametis olnud Paeti sundida juba väljaöeldud otsusest viimasel hetkel taganema ja „vabatahtlikkust" teesklema. Jällegi saab seda võrrelda vaid Keskerakonnaga, kus üksik vale sõna tähendab, et poliitiku karjäär avalikkuse eest varjatult ja võimuvõitluseta lõpetatakse.

Poliitikal ja võimul on oma loodusseadused, mis kehtivad alati. Küsimus on, kas need on valija jaoks transparentsed või varjatud. Ja see on poliitilise kultuuri küsimus - Euroopale on omane avatud variant.