Linda Eichler: Otsustamatus - Euroopa pidur

Euroopa on nagu teleri ees istuv ja õlut rüüpav pensionieelikust mees: mugav, laisk ja vormist väljas. Initsiatiivikus ja ostustavus on jäänud aastakümnete taha. Komfortse eluga on jõutud ära harjuda ja nüüd on parem ümbritsevas maailmas toimuvat kõrvalt vaadata, mitte ise osalemise ja otsustamisega vastutust võtta. See kehtib suure osa Euroopa, aga ka Eesti tänaste otsustajate kohta.

Üks suuremaid probleeme on noorte tööpuudus. Euroopas on 5,5 miljonit töötut alla 25 aastast noort. See on ca 23% kogu vanusegrupist. Tänaste Euroopa otsustajate vastus noorte tööpuudusega võitlemiseks on Noortegarantii, mida sotsialistid Euroopas ja Eestis reklaamivad kui imerohtu. Noortegarantii tähendab sisuliselt seda, et 4 kuu jooksul pärast õpingute lõppu või töötuks jäämist garanteerib riik noorele töökoha, uue väljaõppe, praktika või täiendõppe. Kõlab hästi, samas tuttavlikult. Kui Urmas Ott tavatses stuudios külalisele Dom Pérignoni pakkudes meenutada ka Sovjetskoje poluslatkoje mekki, siis sotsialistid ei suuda või ei taha mäletada, et Noortegarantii on sisuliselt nõukogude ajast tuttav suunamine, millele on uus nimi antud.

Suunamine tähendas, et pärast eriala omandamist garanteeriti noorele töö ja suunati ta tööle tootmiskoondisse, instituuti, KEK-i või MEK-i. Noorte poole pealt käis mäng selle peale, et Pärnu noor ei saanuks suunamist Valka ja Valga noor Pärnusse, see tähendab kodust kaugele. Juuratudengid tegid üldjuhul kõik, et vältida suunamist miilitsasse, SORVVO-sse või KGB-sse. Kas ei ole jabur? Samasugused teisele inimesele lusikaga toidu suhtu toppimise kõrvalnähud on seotud ka Noortegarantiiga, mis sotsialistlikele konstruktsioonidele iseloomulikult on idealistlikud ja päriselus mittetöötavad. Vägisi suhu topitavaks „olluseks" on seejuures maksumaksja raha.

Praktikas vajab noorte tööpuuduse vähendamine maksumaksja raha järjekordse ümberjagamise asemel struktuurseid muudatusi. Seal hulgas maksusoodustusi väikestele ja keskmistele ettevõtetele, sest ca 85% uuest töökohtadest luuakse just seal. Noortegarantii raames poolriiklike töökohtade loomiseks ette nähtud summast vähemalt osa tuleb suunata noorte poolt ettevõtete käivitamiseks ja innovaatiliste toodete ning teenuse loomise stimuleerimiseks.

Teiseks, Euroopas on ametiühingute survel levinud olukord, kus tööjõuturul on staažikate töötajate kasuks seaduse jõuga loodud nn. kohahoidmispaketid ja noored on pandud ebavõrdsesse seisu. Kohahoidmispakett tähendab, et aastakümneid ühe koha peal töötanute koondamine on tehtud peaaegu võimatuks, näiteks koondamistasude määrade märkimisväärse diferentseerimise kaudu.

Töökohad on täidetud pensionieelikutega ja noorte jaoks tekib surnud ring koondamisest-koondamiseni. Kohahoidmispaketid tuleb kaotada ja koondamise korral tuleb teha otsused vastavalt inimese tööpanusele, mitte ametiühingute poolt pealesurutud ebavõrdsetele reeglitele. Aga miks neid otsuseid ei ole seni vastu võetud?

Struktuursed reformid tähendavad ebapopulaarseid otsuseid ja kuigi noored ning seeläbi lõviosa ühiskonnast võidaksid, astuvad reformid alati ka kellelegi varbapeale. Näiteks suurkontsernid, kes soovivad uuendusmeelsemate väikeste ja keskmiste ettevõtete eest oma turupositsioone säilitada. Samuti ametiühingud, kelle eesmärk on oma liikmete muudatuste eest kaitsmine ja status quo. Sealt edasi meelitavad reformid välja palgalised skandaalide ülespuhujad - aktivistid, kes on alati millegi vastu eesmärgiga tekitada ajalehepealkirju ja keda ka Eestis on aeg-ajalt näha.

Kõike eelnevat arvesse võttes on poliitikul kasulik oma tooli hoidmiseks ebapopulaarset struktuurse muudatuse otsusega seotud riski mitte võtta. Vaid sellest hoiduda ja kindlustada nii oma töötasu pangaarvele laekumine ka edaspidi. Noorte huvide asukohta selles hierarhias võib paraku võrrelda kreeka tähestikus oomegaga. Nii sünnibki poliitikule turvaline otsus järgmisest maksumaksjate raha ümberjagamisest, mis tulevikule mõeldes ei ole küll jätkusuutlik, kuid vähendab poliitiku ametikoha olemasoluga seotud riske.

Ka Eesti poliitikud on omandamas mugava äraolemise kunsti, kus otsustest tuleb hoiduda ja populaarsust koguda tantsusaadetest või vabaõhuüritustel elukaaslase ning laste seltsis rahvamehena ringi jalutades. Rõivase-Mikseri liberalistlik-sotsialistliku valitsuse suund on koguda rohkem makse, et neid siis sotisaaltoetustena ümber jagada. Raha sulle, hääled mulle.

Kõrgepalgalisi töökohti soodustavaid otsuseid, nagu näiteks sotsiaalmaksu lae kehtestamine aga välditakse ka aruteluteemana. Kaitsekulutuste suurendamisest 2%-lt 2,5%-le on sõna võtnud kõik Eesti avalikkuses refereeritavad kaitseeksperdid. Kaitsekulutuste suurendamine võimaldaks teha olulisi investeeringuid, sealhulgas on tankiüksuse väljaarendmine.

Otsus on asendatud plakatiga „parem heaolu, suurem julgeolek" ja koos kaitseväelastega fotodel poseerimisega. See loob mulje, et peaminister justkui tegeleks teemaga, kuid arvestades muutunud julgeolekuolukorda on tegemist hoopis uinutamisega. Uinutamise eesmärk on hoiduda otsuse päevakorda võtmisest, sest tankide ostuks vajaminev raha tuleks mujalt kokku hoida. Raha kokkuhoidmine on ebapopulaarne otsus ja ebamugavate ajalehepealkirjade ning protestide risk.

Poliitiku töö on teha otsuseid ja ka ebapopulaarseid otsuseid. Otsustamatus, see tähendab poliitikute töö tegemata jätmine ongi viinud Euroopa tänasesse seisu. Euroopa taas tõusule pööramiseks on vaja paradigma ja generatsiooni muutust.