Liisa Pakosta: Vanemapensioni edasilükkamine võimendab niigi madalat sündimust

 (50)
RK sotsiaalkomisjoni avalik istung
RK sotsiaalkomisjoni avalik istungFoto: Tiit Blaat

Läheb tarvis tervet küla, et kasvatada üles üksainukene laps, on teadnud inimpõlved läbi aegade ja kultuuride. Lapsevanema jaoks on väga oluline teadmine, et raskel ajal ei jää ta oma ja lapse muredega üksi, et teiste toetusele ja ühiskonna abile võib kindel olla.

Kindlustunne tähendab ka nii enesestmõistetavat asja, et juba loodud toetusi ära võtma ei tulda. Kui tekib vajadus kärpida, siis ei tehta kärped lastevanemate ega laste arvelt. Ajutise valitsuse koalitsioonileppes on nii häid kui halbu sõnumeid. Päevavalgele on kahjuks jõudnud ka kärpimissoov lapsevanemate arvelt - nimelt otsustas koalitsioon lükata edasi emapensioni rakendumise.

Tänaste pensionäridest emade-isade kallale minemine on kurjast isegi olukorras, kus üldine pension, nagu varasemalt kokku lepitud, tõuseb. Pensionitõusus pole seega midagi uut, küll aga jäetakse lahendamata ebaõiglus pensionilõhes. Tänaselt pensionärilt, kes on last kasvatanud ja kellel on õigustatud ootus saada selle eest täiendavat pensionit, võetakse pensionilisa uue koalitsioonileppega lihtsalt ära. Probleem on selles, et lapsi kasvatanud vanemate pension on teistega võrreldes väiksem, kuna pensioniosa jääb kogunemata lapsega kodusoldud ja haige lapse hooldamise aegadest.

2012. aastal kehtestas IRL koos Reformierakonnaga emapensioni, et selline ebaõiglus kaoks: et laste kasvatamise tööd väärtustada ja emade heaolu suurendada. Vastu võetud seadusemuudatusega makstakse alates 2015. aastast tänastele pensionit saavatele lapsevanemale aastas ühe lapse pealt ca 60 eurot pensionilisa. Keskmiselt on pensioni saav ema kasvatanud üles 2 last, seega keskmine pensionil ema saaks 120 eurot täiendavat pensionit aastas. Selle raha äravõtmine on ebaõiglane ja mõjutab väga olulist aspekti ehk lapsevanemate pikemaajalist turvatunnet.

Seotud lood:

Hea uudis on, et esimese ja teise lapse lapsetoetus tõuseb. Seda oleme ammu oodanud. Halb sõnum on selle juures väga tagasihoidlik ja proportsioonist täiesti väljas tõusuke alates kolmandast lapsest. Mitte ühtegi põhjendust senini ennast igati õigustanud toetusmudeli muutmiseks kuulda pole olnud, aga puudutab see iga viiendat eestis kasvavat last!

Lasterikastel peredel, mis toetust enim vajavad, on alates kolmandast lapsest toetuse kasv vaid 4,1 eurot kuus. See on liiga kõva pidurdus lasterikaste perede jaoks. Paneme kõrvale Laine Randjärve arvamuse, et selle "suure" kasvuga saaks vanemad nüüd katta huviringi kulusid.

Hästi on see, et kasvab ka vaesustoetus ehk raha, mida saavad taotleda kõige suuremates raskustes pered, samuti on oluline laste võrdsustamine täiskasvanute toimetulekutoetuste arvutustes. Halb on tagasiminek senisest IRLiga sõlmitud koalitsioonileppest huviringide toetuste osas. Kahjuks paistab, et see teema on kõrvale lükatud, sest senisest konkreetsest plaanist igale lapsele ühe huviringi osas õlg alla panna on saanud midagi "mõtleme veel" taolist. Paraku on mõtetega valmis saamise hetkeks jälle üks põlvkond lapsi suureks saanud.

Lapsevanema turvatunne ja kindlus tuleviku ees on olulised lapse saamisel ning nende puudumine on üks peamisi põhjuseid, miks lapse saamist edasi lükatakse. Rahvastikuteadlane professor Ene-Margit Tiit on toonud näiteks, et majanduskriisi ajal kärbitud ranitsatoetus tähendas Eestile järgnevalt umbes 1000 sündi vähem.

Ehkki 28,8 euro suurune ranitsatoetus polnud peremajanduse vundament ja selle kaotamine ei muutnud laste koolikohustuse täitmist võimatuks, sai sündide ärajätmise põhjuseks inimeste vähenenud turvatunne. Lastega peredelt kärbitud ranitsatoetus andis vale signaali - lapsed on need, kellelt võib ära võtta, kui kuskilt on vaja raha ära võtta. Kindlasti ei ole emapensioni kaotamine see sõnum, mida anda riigis, kus sündimus on rahvastiku taastootmiseks liga madal.