Liisa Pakosta: Sookvootide asemel peab alustama peresõbralikumast töökeskkonnast

 (8)
Liisa Pakosta: Sookvootide asemel peab alustama peresõbralikumast töökeskkonnast
Foto: erakogu

Endise Prantsusmaa majandusministri, nüüdse eurovoliniku Michel Barnieri idee muuta ühiskonna suhtumisi tasakaalukamateks läbi sookvootide pärineb suurriigist, kus loomulik iive on Euroopa üks kõrgemaid, kus naised ühitavad edukalt tööd ja pereelu ning on seeläbi majanduslikult oluliselt paremini kindlustatud kui Eestis.

Eestis tuleks esmalt lahendada need küsimused, kus riiklikud regulatsioonid takistavad naiste osalemist tööturul, ja alles siis lääneeuroopalike silmadega edasi vaadata.

Lääne-Euroopas ja Põhjamaades võideldakse selle eest, et naiste sissetulekud oleksid suuremad, Eestis aga selle eest, et kaotada naiste “ebaõiglaselt” suured sissetulekud, juhul kui mõni naine rohkem palka ongi saanud.

Sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna jaoks on see ilmselt ikka tohutult ebaõiglane, et mõni naine teenib rohkem kui kaks keskmist palka kuus. Mina olen küll seisukohal (ja niisamuti ka IRL) et võidelda tuleb selle eest, et kõikidel naistel oleksid tegelikult ka kõrgemad sissetulekud. Eesti jaoks on alustamise kohad mujal.

Avalikus sektoris tuleks naiste edutamisele rohkem tähelepanu pöörata. Erasektoris on naiste ettevõtlikkus oluliselt suurenemas, sellele aitab minu meelest kaasa ka vanemahüvitise süsteem, sest mõtlemisest on alati palju kasu ja rahulikku mõtlemisaega vanemahüvitis annab kuhjaga.

Mehed enamasti ei kujuta ettegi kui palju häid, lausa revolutsioonilisi mõtteid tuleb pähe, kui sa paar tundi värskes õhus käruga jalutad. Ning täitsa selgelt on näha viimaste aastate trendis, et noored naised ei jäta oma häid mõtteid niisama, vaid hakkavad ettevõtjateks, mis on väga positiivne trend.

Riik peaks inimesi usaldama

Riik peaks ikka inimesi usaldama, ja siin tuleb silmas pidada ka Eesti tegelikku olukorda — me peame ise rohkem otsustama oma asjade üle ja mitte jooksma igas asjas Euroopa Liidu sabas. Tiina Mõisa ees ei palu meessoost firmaomanikud piltlikult öeldes põlvili tema asumist ettevõtete nõukogudesse mitte seepärast, et Tiina Mõis on naine. Vaid seepärast, et on tark inimene.

Naiskvoodilaadsed küsimuseasetused eeldaks mõtteviisi, et naised on justkui kehvemad. Ei, naised ei ole kehvemad. Naised on sageli lihtsalt alalhoidlikumad, konservatiivsemad ja eelistavad ise sageli palgatööd, sealjuures loomulikult tasuvat palgatööd. Naiste konservatiivsus on taganud ettevõtetele, kelle juhtkondades on naisi, ka paremad majandustulemused.

Ka meestekvooti on vaja

Ka Barnier räägib vaid suurettevõtete nõukogudest (täpsustamata, mida ta suurettevõtete all silmas peab) ning Ursula van der Leyen (Saksa konservatiivist tööminister) on omalt poolt välja pakkunud, et kaaluda tuleks 30%-list mõlemapoolset sookvooti. Läänepoolsemas Euroopas ongi see huvitav debatt liikunud hoopis selles suunas, et mõnel juhul tuleks kehtestada hoopis meestekvoodid, et me räägime tasakaalukamast ühiskonnast, mitte naiskvootidest.

Eesti väikesesse majandusse naiskvootide kohustuslik sisseviimine oleks sisutühi samm. Suurärimees paneks siis ettevõtte nõukogusse oma naise, oma tütre, ja kui ikka veel puudu jääb, siis oma ema ka. Ma arvan et naiste positsioon Eesti ühiskonnas halveneks sellise potjomkinluse peale veelgi, täna võivad vähemasti kõik kindlad olla, et ettevõtja on tubli sellepärast, et ta on tark ning ettevõtlik, mitte et ta on saanud oma koha mingi soolise eripära tõttu.

Alustagem Eestis ikkagi takistuste kõrvaldamisest, näiteks vanemahüvitise süsteem tuleb muuta paindlikumaks, alandamata seejuures naiste sissetulekut.

Aga kui me läheme meeste ja naiste kvootide peale (Ursula van der Leyeni ettepanek kehtestada nii meestele kui naistele 30%-line miinimum), siis ootan huviga lasteaias lapsevanemate koosolekut, kus lasteaia juhtkond enam ei pöördugi ainult “Kallid isad, meil on vaja seinu värvida”-jutuga, vaid “Kallid isad, meie pikaajalised ponnistused leida 30% mehi meie lasteaia personali hulka ei ole olnud viljakad ning seetõttu palume lasteaia töö jätkumise tagamiseks vabatahtlikel, kes on valmis järgmisest kuust siin tööle asuma, ette astuda…”.

Poliitikute hulgas jäägu tasakaal valija otsustada

Riigikogus peaks olema ikka ja ainult selline tasakaal, nagu valija ise täpselt tahab. Me peaks põhiseadust muutma, kui me hakkaksime valijale ette ütlema, et keda ta täpselt tohib valida. “Oi vabandust, auväärt proua, kahjuks on meil naiskandidaatidele antud häältekvoot juba täi ning me palume teil valida mõne meeskandidaadi poolt, olge nii kena, palun tutvuge nimekirjaga, ehk leiate siiski kedagi, kes teile võiks sobida” — no kas me selliseid valimisi tahtsime?

Ka praegustel valimistel ei ole kandidaatide hulgas vähe naisi, küll aga on vähe naisi erakondade nimekirjade esimeses otsas, välja arvatud Keskerakond. Sotsiaaldemokraadid, kes on olnud kõige valjuhäälsemad kvoodijutu ajajad, on mulle oma suhteliselt naistevaba valimisnimekirja tipuga ikka paras pettumus.

Aga valijal on ka juba praegu mitu võimalust näidata, et ta on targem ja euroopalikum kui Eesti erakonnad. Andes rohkem hääli naiskandidaatidele, aitavad valijad rohkem naisi parlamenti. Ka juba tänase valimiskorra kohaselt saavad parlamenti need kandidaadid, kes koguvad valijatelt rohkem hääli. IRL kutsub erakondadeüleselt inimesi hääletama naiskandidaatide poolt oma ringkonnas.

See on oluline valijal meelde jätta, et isegi, kui teie ringkonnas pole esinumber naine, siis saate teie ise kaasa aidata tasakaalukama ühiskonna tekkimisele sel lihtsal viisil, et hääletate meelepärase erakonna naiskandidaadi poolt (noh, vaadake, näiteks Pakosta kandideerib Haabersti, Põhja-Tallinna ja Kristiine ringkonnas erakonna nimekirjas neljandal kohal ;-)).

See on kõige ausam tee naiste poliitikas osalemiseks. Ükskõik millist erakonda me vaatame, on igas erakonnas väga tublisid naiskandidaate, kes on oma teadmistelt, pühendumiselt, oskustelt ja hoolivuselt nii mitmestki meeskolleegist peajagu üle. Suure palgalõhe all kannatavad Eesti naised võiksid ka ise näidata, et eeskätt nemad ise ei pea naisi meestest kehvemateks ainult soo pärast — kui muutub olukord parlamendis paremaks, siis muutub see tegelikult paremaks iga naise jaoks — sest naised on lihtsalt siis ühiskonnas tugevamalt esindatud. Ühel päeval juhtub see niikuinii.

Autor kandideerib riigikogu valimistel IRLi nimekirjas.