Liisa Pakosta: Põhiseaduse järgi kogunesid lauluväljakule riigikogulaste ülemused

 (50)
Liisa Pakosta
Foto: Tiit Blaat

Kui kolmsadakond rahvakogulast Lauluväljakule saabus, olid kevadtööd Eestis juba alanud. Seega tuleb rõõmustada, et demokraatia oli niigi popp.

Tänada tuleb eriti kõiki asendusliikmeid, kes kohaletulnutest enamuse moodustasid. Eks ta nii kipub olemagi, sest nädalavahetus on meil verre kasvanud kui tõsise toimetamise aeg. Kui hakkasin reede õhtul tagasi helistama vastamata kõnesid (päev kulus kohtumistele Pärnu linnas ja Audru vallas ja toru tõsta ei saanud), siis üks tagasihelistatav oligi “täiesti tavaline inimene”, nagu ta ennast ise nimetas.

Mees oli televiisorist “Foorumit” vaadanud ning soovis paari teemat otse ja vahetult Riigikogu liikmega edasi arutada. Ent paraku “parajasti tal pole aega, sest nädalavahetuseks tuleb ju maale sõita, tal on seal ka maja ja parasjagu pakibki autot, nõnda et kas saaks tuleva nädalal hoopis rääkida”. Eks ta nii olegi, jah. Nõnda oli ka Rahvakogus osalemisega koos vooruste ja puudustega kõik ikkagi nii oma ja armas.

3. aprillil osales Riigikogus muuseumiseaduse eelnõu avalikul arutelul 105 inimest. Käis tavapärane töö, kuulati eksperte ja üksteist, tehti parandusettepanekuid. Nagu tavaks, muudetakse eelnõu Riigikogu arutluste käigus üsna tublisti võrreldes selle variandiga, mis ametnikelt tuleb. Mõnes muutmisküsimuses on õhus üksmeelt, mõnes eriarvamusi, ja mõned eelnõu punktid ei pälvinud ühtegi parandusettepanekut, seega tunnistati igati kõlbulikeks. Ehkki üheainsa teema kohta oli kohalesõitnud arutlejaid kordades rohkem, ei leidnud üritus mingit kajastamist. Sest see oli nii tavaline, ning tavaline pole uudis. Kohaletulnute huvi tegi mul südame kangesti soojaks ning nii oma ja armas oli tunda õhus tõelist muret muuseumide parema homse pärast, eesti kultuuripärandi hoidmise eest. Mitmesse muuseumi kutsuti muudkui külla, no kas pole kuidagi nii oma ja armas see kõik kokku.

Seotud lood:

Facebook’is algavad Rahvakogu lehel kommentaatorite hüüatused “See ei ole õiglane!”, “Häbi”, “Mida muud sealt oligi oodata!” juba enne aruteluürituse algustki.

Et mõned otsused kellelegi ei sobinud, saavad “mahhinaatorid” Hinsberg ja Kübar esimesi triibulisi. Siin on juba globaalsemat mõõdet, sest demokraatia tähendab peaaegu alati otsuseid, mis osadele ei meeldi. Ükskõik, kuidas või kellest otsustuskogu kokku panna, sünnib vaidluste käigus ikkagi kas kompromiss, millest pole keegi vaimustuses või otsus, mis mõned päris vihasekski ajab. Eks see kipu isegi mehe ja naise vahel vahest nii olema, olgu nood nii omad ja armsad kui tahtes. Kui uuesti riigi mõõtme juurde tagasi tulla, siis on oma ja armas mistahes rahvakogu või arutelu, mis vähegi “üles”poole teada antakse. Sügavalt kahju hakkab alati siis, kui initsiatiiv ilma põhjendusteta tagasi lükatakse. Ehk on Rahvakogu aidanud seda pahet vähendada?

On korraga nii karta kui loota, et Riigikogu 101 liiget panustavad Rahvakogu otsustele veel oma mõttetööga mitu kihti peale ega lepi pelgalt “kummitempli” rolliga. Eks tavapärast madinat tule, on ju mõned teemad juba aastaid kuumaks kartuliks olnud. IRL ja Reformierakond on näiteks täiesti eri meelt Riigikogu liikmete rolli kohta riigi äriühingute nõukogudes, nõnda ootan põnevusega, kas Rahvakogu eelistus selles debatis jääd murrab.

Tore oli lugeda teisigi enda varemgi ette pandud lahenduste toetusest, näiteks riiklikku rahajagamist vastavalt saadud häältele ka neile, kes ei osutu valituks. See on väga oluline polariseerumise vähendamiseks ja laiemapõhjaliseks tegevuseks.

Samas suhtun äärmiselt skeptiliselt ettepanekusse kohustada valituks osutut sellel kohal tööle asuma, olles isiklikult praktikas kogenud seda keeldude plejaadi, mis valitud kogusse kandideerimisel ja selles tööötamisel on ette veeretatud fertiilses eas naisterahvale. Nooremal naisel muutuks kandideerimine väga ohtlikuks ja naiste arv esinduskogudes võiks sellistes omavahel konfliktsetes kohustustes veelgi kahaneda. Kokkuvõttes oleks muidugi tore, kui kõik sellised takistused saaks lõpuks kõrvaldatud, ent see võtab tõenäoliselt aastaid aega.

Sundsuunamine tundub aga ikkagi kummaline – no läks Tõnis Lukas tööle Eesti Rahva Muuseumi direktoriks Riigikogu asemel, kuidas selline asi saaks üldse ärakeelatud olla?

Nõnda plusse ja miinuseid rahvakogujate eelistustele jagades võiks pikalt jätkata, ja eks ülejäänud sajal kolleegil Riigikogust on samamoodi igaühel omad arvamused, eelistused ja põhjendused. Ei ole ükski parlamentäär targem või kõrgem Rahvakogus osalejais, isegi vastupidi – Põhiseaduse järgi kogunesid Lauluväljakul Riigikogu liikmete ülemused.

Ainult aega süvitsi minna, kõiki mõjusid kaaluda ja iga sõna üle vaielda – seda on Riigikogu liikmetel rohkem kui neil tublidel inimestel, kes muude tähtsate toimetuste vahelt aega leidsid. Kui tundub, et “nemad seal” piisavalt ei süvene, küllalt põhjalikult ei aruta – siis tuleb järgmistel valimistel kirjutada nende numbreid, kelle süvenemisse ja analüüsivõimesse rohkem usku on.

Peaasi, et otsused lõpuks ikka veidigi omad tunduksid. Selles ju kogu demokraatia mõte ongi.