ESM ei tarvitse jääda viimaseks, kus osake otsustamisest nihkub käeulatusest kaugemale. Ja kui keegi arvab, et Eesti parlamendiliikmed pole murelikud, siis nii see muidugi pole. Vajadust ESMi ja Euroopa päästmise järgi tunnistasid Riigikogus sel nädalal kõik erakonnad, ent samamoodi avaldasid kõik ka rahuolematust ja murelikkust. Isegi meie rahandusminister, kes muidu eriti viriseja tüüp pole.
Hädalahendused ongi rasked
Peatselt kolmeaastaseks saava Euroopa finantskriisi vastu on lõpuks ometi otsustatud alustada kapitaalremondiga. Parem hilja, kui üldse mitte. Mõnedki eriti tolmutekitavad tööd võivad veel ees seista. Eesti parlament pole kaugeltki ainus, kes suvel saalis istunud. Suvise töötegemise vastu pole mul midagi. Aga parema meelega arutaks Riigikogus toredamaid asju kui seesama ESM. Ma ei suuda ette kujutada ühtki poliitikut mitte üheski eurotsooni liikmesriigis, kes oleks ESMi üle täiesti rõõmus või sellega täiesti rahul. Pole selliseid.
Parema riigirahandusega riikidele - nende hulka kuulub praegu ka Eesti - tundub ESM-i raha teinekord nagu kellelegi teenimatult antud kingitus. Eriti kui abi antakse riikidele, mille elatustase, palgatase jne on kõrgemad, kui mõnes abiandvas riigis, näiteks Eestis. Ka abivajajad, mõnele isegi ehk üllatavalt, pole ESM-iga täiesti rahul. Nende jaoks on Euroopa abiraha saamine seotud liiga karmide tingimustega. Reformiprogrammidega, väga tiheda monitooringuga ja aruandlusega seni riigi suveräänse otsustuse alla kuulunud valdkondades.
Minu poliitikukogemus ütleb, et eelistada tuleb rahulikumateski oludes lahendusi, kus ükski huvitatud osapool pole täiesti rahul. Kuna siis on asi parimal võimalikul viisil tasakaalus. Ehk ongi ESM-i puhul see tingimus täidetud?
Midagi on hästi ka
Niipalju Euroopa üldisest poliitikast. Nüüd Eesti rahvusvahelise positsiooni ja rahvusvaheliste kohustuste juurde. Eesti maine praeguses kriisi-Euroopas on hea, ütleksin isegi, et üllatavalt hea.
Ja see ei tulene ainult meie riigivõla tasemest ega eelarve tasakaalust, ehkki sellel on äärmiselt suur osa.
Meie hea maine põhineb ka mõistlikul poliitikal, mida Eesti valitsus juba pikki aastaid ajanud on. Arukatest inimestest taibatakse euroopalikus kultuuriruumis veel lugu pidada. Selle senise Eesti poliitika võib üldiselt kokku võtta: endal koda korras, kuid teiste suhtes arusaav ja laendusi otsiv. Viimane tähendab seda, et igapäevases rahvusvahelises töös Eesti poliitikud ja diplomaadid ei keksi meie korras riigirahandusega, vaid osalevad asjalikult ja empaatiaga ka teiste liikmesriikide ning kogu Euroopa Liidu probleemide lahendamisel.
Eesti senise stabiilse käitumisjoone - ja rahvusvahelises poliitikas on stabiilse, usaldusväärse riigi maine kulda väärt - loogiline jätk on ESM-i lepingu ratifitseerimine. Miks? Nende riikide hulka astumine, kes euro kapitaalremondis osalevad ja loovad sellega ka endale võimaluse kunagi, kui häda peaks tulema, sealt abi saada – see on meie Eesti riigi alalhoidlikkuse küsimus.
Aga rahvahääletus?
Ja nüüd Eesti oma poliitika juurde. Ma panen imeks nii mõnegi poliitiku, isegi hea parlamendikolleegi nüüdset nõudmist korraldada referendum ESM-i ratifitseerimise üle. Imestan nende arusaamist demokraatia ja Eesti riigi põhiseaduslike struktuuride toimimisest. Armsad kaasvõitlejad, õiguskantsler just seda küsiski Riigikohtult, kas ESM-i saab ratifitseerida Riigikogu või tuleb muuta põhiseadust. Ja seda muuta saaks minu arusaamist mööda ainult rahvahääletusega, kuna Euroopa Liidu punkt sai sinna omal ajal sisse samuti referendumiga.
Riigikohus jõudis - ja selle esimes Märt Raski sõnul uue iseseisvusaja kõige tõsisema põhiseaduse järelevalve menetluse tagajärjel - järeldusele, et ESM-i pärast pole põhiseadust vaja muuta. Õiguskantsleri küsimus sai vastuse.
Sellegipoolest ütlevad nüüd mitmed, et ei, ikka Riigikohtu otsusest hoolimata tuleb rahvahääletus korraldada. Kuna otsus ei meeldinud, siis on see vale? Heas mõttes sissetöötanud demokraatiaga riigis see paraku nii ei käi. Austagem Riigikohtu otsust, austagem Eesti rahvusvahelisi kohustusi ja vastutust euro saatuse eest, hoidkem meie riigi head mainet Euroopas ja ratifitseerigem see leping ära. Konkreetset eelnõud saab muidugi parandada ja paremaks teha, selleks eelnõude menetlemine tervelt kolmel lugemisel riigikogus ju mõeldud ongi.
Kuidas ESM’ist edasi minna?
Väga tõsiselt ja töiselt tuleb riigikogul oma sügishooaja debattides keskenduda Euroopa Liidu ja euro tulevikule. Seda tuleb teha palju sisulisemalt ja laiemalt, kui seni oleme harjunud. Arutelud peavad käima ka palju avalikumalt – poolteist aastat senist tööd Euroopa Liidu asjade komisjonis, mille liige olen, pole ju detailides avalikkusele kättesaadavad, seda tööd pole isegi protokollitud. Kõike ei pea ega saagi protokollida, ent õppetunnina tuleks senisest enam pakkuda avalikkusele komisjonis arutatu kokkuvõtteid.
Ka valitsus peab suud rohkem lahti tegema. Peaministrit ootame senisest sagedamini riigikogu saali ette aru andma, ja hädavajalikuks on osutunud Eesti euroopa-poliitika vahearuannete koostamine ja tutvustamine.
Käimasolev euro kapitaalremont toob meie ette tõenäoliselt juba lähikuudel küsimusi, mis oma sügavuselt lähevad ESM-ist kaugemale. Küsimusi, millele vastamiseks tuleb väga mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis nõu küsida ka rahvalt. Ma pean seda enam kui tõenäoliseks. Ja kes Eesti Riigikohtu ESM-i otsust hoolikalt lugeda on võtnud, see teab, et edasine Europa integratsiooni tihendamine võib suure tõenäosusega tähendada rahvahääletust ka Eestis.
