Liisa Pakosta: mida teha, kui laps tahab teha aborti?

 (3)
Rasedustest
RasedustestFoto: Andres Putting

Riigikogu Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) frakstiooni liige Liisa-Ly Pakosta avaldab arvamust, et riigikogus heakskiidu saanud alaealiste aborte puudutav seadus viib kõiki osapooli valede teele.

Lapsevanematele on jäetud eksitav mulje, justkui küsitaks nende nõusolekut. Tegelikult ei sõltu sellest nõusolekust või isegi selle olemasolust mitte midagi, isegi kui küsitakse, aga küsima ei pea.

Alaealistele on jäetud mulje, et terve rasedus tervel noorel inimesel on igal juhul riskantne tegevus. Nüüd teab alaealine ka seda, et võimalike sotsiaalsete probleemide korral informeeritakse neiu rasedusest ja selle katkestamisest kohe tema kohalikku omavalitsust, olgu see kasvõi paarisaja-hingeline.

Naistearstidele on jäetud mulje, et nüüd on neil võimalik seadust rikkumata noorte soovil aborte läbi viia, ehkki tegelikult paneb seadus kogu vastutuse noore küpsuse hindamiseks arsti õlule ja igal lapsevanemal tekib nüüd õigus hageda arsti, et too on tema lapse tarkusest ekslikult aru saanud.

Rõhutada tuleb, et jutt ei käi siin meditsiinilisel põhjusel tehtud abortidest – need käivad juba naise terviseohtliku olukorra lahendamise alla ja on Hippokratese vandega paigas. Jutt käib ainuüksi sellistest abortidest, milleks pole mitte ühtegi meditsiinilist näidustust: ema on terve, laps on terve, rasedus kulgeb normaalselt. Alustame algusest.

Seotud lood:

Miks üldse tekivad olukorrad, kus lapseeas neiu tahab rasedust katkestada?

Need tekivad ebaküpsusest või vägivalla ohvriks olemisest. Kui on õnnelik armulugu ja küpsed noored, saavad nad oma asjadega hakkama. Kaasaja põhikooli õppekava katab 6. klassis (12-aastased) lapse saamise üksikasju sellise detailsusega, mis meie vanavanemad sügavalt punastama paneks.

Vähegi kooli külastavad noored on seksuaalhariduselt Emmanuelle põlvkonnast tublisti pädevamad ja selle eest väärivad tubli kiitust kõik Eesti naistearstid ja seksuaaltervise edendajad. Muidugi on neid, kes pole veel piisavalt küpsed loodusõpetuse aluseid praktikas rakendama, ikka juhtub. Kui on vähegi toetav perekond, peaks see pere olema vähemalt teadlik ülisuurtest muutustest, mis nende laste elus toimub. Perekonna ülesanne on ju pakkuda abi ja tuge oma lapse mistahes otsuste puhul. 

Rumalusest ja ebaküpsusest palju hullemad olukorrad on need, mida teaduslikud uuringud (Kai Haldre jt) on tuvastanud: väga paljud aborti tegevad alaealised on kas otseselt seksuaalvägivalla ohvrid või muul moel tõsises hädas ja vajavad tegelikult palju suuremat abi.

Neil pole armastavaid vanemaid, võib-olla pole üldse perekonda, nad võivad olla intsesti ohvrid, vanema või sugulase poolt kupeldatavad, sõltuvushäiretega, süvavaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses, tervisemuredega jne. Kellelgi ei tohiks olla nii kalki südant, et jätta need noored neiud abita.

Milline on perekonna roll?

Nii valusas teemas nagu alaealise abort on eelmises lõigus väljatoodust juba näha, et perel võib olla nii toetav kui ka vastupidine roll. Mõlemal juhul on põhiseaduse kohaselt selge üks – mingit nõusolekut oma keha üle otsustamiseks alaealine kelleltki saama ei pea, kuna põhiseaduses on kõikidele tagatud enesemääramiseõigus. Jätame siinkohal vahele arutelud selle üle, kas meditsiiniliselt näidustamata abort on hea või halb – see on Eestis lubatud ja nii on.

Ärgem kaldugem kõrvale ka sellega, et kas embrüo on teistmoodi otsustusvabadusega inimene kui loode. Üldise abordi lubatavuse tõttu ongi jabur, et uus seadusemuudatus suunab justkui kõik vähem küpsed neiud oma vanema käest nõusolekut küsima, ent samas ega sellest mitte midagi niikuinii sõltu. Isegi sellest mitte, kas üleüldse küsiti nõusolekut või mitte. Milleks selline valetamine siis perekondadele?

Õige oleks olnud kohe ausalt välja öelda, et kuna esmane on põhiseaduslik enesemääratlemise õigus, siis ei tule mitte kunagi mitte kelleltki küsida luba ega nõusolekut omaenda keha üle otsustamiseks. IRL niisuguse ettepaneku tegigi, et kuna pere vastutab oma laste eest, siis oleks viisakas vanemat teavitada. No et oleks teada, võimalik aidata ja toetada, võimalik püüda veenda tegema teistsugust otsust.

Milline on ohvri saatus?

Loe veel

Ent nagu teame, väga suurel osal juhtudel sellist toetavat perekonda lihtsalt pole.
Kui laps on väga keerulises olukorras ehk kui peret sisuliselt pole või on see pere vägivaldne või on laps muul moel väga halvas olukorras, siis pole loomulikult tolku ka olematu perekonnaga rääkimisest. Verinoored on niikuinii pelglikumad oma intiimasjadest rääkimisel ning teadmine, et naistearst tõenäoliselt informeerib neiust ka tema kohalikku omavalitsust, pole just julgustav.

Niikuinii häbenetakse endaga toimunut, muidu oleks ju abi juba varem otsitud. Noored tahavad selles olukorras saada võimalikult väikse tähelepanuga võimalikult kiiresti abordi tehtud ning nii võib liiga kergesti juhtuda, et tegelikult ise abi vajav laps kas varjab oma olukorda või pelgab isegi haiglasse tulla. Just seetõttu on näiteks Soomes vestlus pädeva ja vajadusel eraldiseisva sotsiaaltöötajaga andnud häid tulemusi, sest see on aidanud abi pakkuda rohkematele noortele.

Soomes on alaealiste aborte suhtarvus palju vähem kui Eestis.

Kokkuvõttes tasub rõhutada, et oleks vaja palju toetavamat ja mõistvamat suhtumist lapseootusesse kogu ühiskonna poolt. Eestis puudub, erinevalt mitmest teisest Euroopa Lidu liikmesriigist, alaealiste sünnitamist ja lastekasvatamist toetav ametlik paradigma. Ehkki tegelikult ei räägi mitte midagi tõenduspõhist selle vastu, et aasta emaks võiks saada 17-aastane tubli kahe väikese lapsega ema.

Võimaliku avaliku häbimärgistamise hirmu tekitajad ei anna endale ilmselt aru, kui vähe abi on nende püüdlustest “normaalse” sünnituse jaoks ja kui palju kahju nad tekitavad. Selle paanilise ühiskondliku sünnitamishirmu ere näide on ka eelnõu seletuskirjas toodud nõue, et edaspidi tuleb hakata kõikidele lapseootele jäänud naistele mistahes vanuses, ka täiesti tervetele ja nendele, kes pole elu seeski abordile mõelnud, selgitama kohustuslikus korras rasedusega seotud riske. Umbes nii, et tulete ortopeedi juurest, kes on teie jalad terveks tunnistanud, aga peab teile loengu kõikidest võimalikest käimisega seotud riskidest.

Teiseks on ülioluline kogu ühiskonna jaoks, et ükski hädasolev laps ei jääks abita. Alaealiste korduvabort on midagi sellist, mida ei saaks vähegi toetava sotsiaalvõrgustiku puhul üldse olemas olla. Aga on. Nii nagu on ilmsiks tulemata intsestijuhtumeid, vägistamisi, ärakasutamisi ja muud rõlgust, millest keelepalead ei lähe kohe valla rääkima ka täiskasvanud naisel, saati siis veel lapsel või teismelisel. Seetõttu on vastutustundetu võrdsustada nii vanematega kui ka sotsiaaltöötajatega vabalt valitud täiskasvanud “tugiisiku”, kes võib tegelikult olla ise kupeldaja, ning kelle kaasamine on ka niikuinii vabatahtlik.

Kolmandaks on oluline, et asjadest räägitaks ilustamata ja otsesõnu. Kui lapsevanematele on loodud mulje, justkui sõltuks nende nõusolekust midagi, aga tegelikult ei sõltu, siis tekitab see keerutamine nagu mistahes muu hämamine ängi ja usaldamatust, mis omakorda sillutab teed ekstremistlikele liikumistele.

Pettasaanud inimene on kerge saak äärmuslastele, kes hakkavad korda looma juba tule ja mõõgaga. Sellise jutu poolest ülimalt poliitkorrektse, ent sisult mäda lähenemisviisi eest on meid korduvalt hoiatanud läänepoolsed poliitikud, kes on tagajärgi juba kogenud. Teeseldud tehingud pole päeva lõpuks isegi poliitkorrektsed mitte.

Meditsiinilise näidustuseta abort alaealisel:

EELNÕUKUIDAS OLEKS ÕIGEM
1) Arst peab esmalt kindlaks tegema, kas neiu on küps või ebaküps; kas ta suudab hinnata kõiki võimalikke tagajärgi õigesti. Lisaks tuleks veel tuvastada, kas võib olla tegemist potentsiaalselt hädas oleva lapsega lastekaitseseaduse tähenduses.2) Tööga ülekoormatud naistearstidele keerulise ja pikka aega nõudva kohustuse panemine olukorras, kus tegemist on täiesti terve inimesega, pole otstarbekas. Vastava eriväljaõppe saanud sotsiaaltöötajatel või raseduskriisi nõustajatel on hädaolukorra tuvastamiseks suuremaid kogemusi.
2) Kui arst hindab, et neiu pole piisavalt küps kõiki võimalikke tagajärgi hindama, peab ta küsima nõusoleku oma vanematelt või vestlema mõne talle lähedase inimesega.2) Nõusoleku küsimine sellises olukorras ei ole kohane, kuna laps ei ole vanemate omand. Hädasolijale võib „lähedaseks inimeseks“ ennast pakkuda ka tema kupeldaja või teine kaasohver, kes on samuti mingil põhjusel motiveeritud tegelikku olukorda varjama.
3) Aga kui alaealine ei taha nõusolekut küsida, siis ta ei pea seda küsima, isegi teavitama ei pea. Kui nõusolekut ei anta, lähtutakse samuti ainult alaealise enda soovist. Kokkuvõttes on perelt nõusoleku küsimine teeseldud tehing, millest midagi ei sõltu.3) Tulnuks selgelt välja öelda, et alaealisel neiul on kaks võimalust: kas teavitada oma ühte vanemat või vestelda vabalt valitud pädeva sotsiaaltöötajaga, näiteks haigla juures oleva raseduskriisi nõustajaga. Kas üks või teine, ja teine sel põhjusel, et kui kodused suhted on nii halvad, et isegi teavitamisest noor keeldub, siis peab põhjalikumalt asjatundlik ja diskreetne inimene vaatama, et mis on tegelikud mittevestlemise põhjused. Vastasel korral on oht, et laps jääb vajaliku abita.
4) Kui arstil tekib väikegi kahtlus, et neiu kodused olud pole kõige toetavamad või et ta võib olla ohver, peab arst koheselt teavitama neiu kohalikku omavalitsust.4) Teadmine, et väga suure tõenäosusega saab neiu abordist ja intiimsest olukorrast teada tema väikse kodukoha omavalitsus, kus ei tarvitse tööl olla ühtegi vastava eriväljaõppega töötajat, võib noort hirmutada ja arsti poole pöördumisest loobuma panna. Et seda hirmu vältida ning et tagada tõesti professionaalne abi selles väga diskreetses olukorras, on õigem, kui neiu räägib kas haigla juures töötava raseduskriisi nõustaja või mõne muu enda poolt valitud pädeva sotsiaaltöötajaga ning teeb seda igal juhul, kui soovib aborti (sotsiaaltöötaja teavitusest, et tal on selle noore inimesega suhtlemist alustatud, piisab abordi läbiviimiseks juhul, kui abort on noore enda soov).
5) Eelnõuga on tehtud väga segane lahendus, mis võimaldab alaealisel teha aborti ka nii, et ta ei räägi üldse mitte kellegagi, ent näilise tehinguna justkui nagu peaks küsima nõusolekut oma vanematelt. Hea õigusloome tähendab ka argumenteeritud arutelu, paraku jäeti IRL ettepanekud ilma ühegi vastuargumendita arvestamata.5) Hea seadus on õigusselge ja aus. Soome kogemus on näidanud, kui oluline on saavutada, et noor oleks motiveeritud haigla poole pöörduma ja et tema elu kohta juhul, kui pole tegu toetava perega, kindlasti pädev sotsiaaltöötajahuvi tunneks.