Liisa Pakosta: Kes ikkagi moodustavad perekonna?

 (55)
liisa pakosta
Foto: erakogu

19. jaanuari Riigikogu sotsiaalkomisjoni koosolekul arutati taas, et kes täpsemalt moodustab tegeliku perekonna. Arutluse põhjuseks oli sotsiaalhoolekande seaduse muudatus, mille kohaselt hakkavad kohalikud omavalitsused sotsiaalteenuseid saavate inimeste üle arvestust pidades kirja panema ka inimese tegeliku perekonna koosseisu.

Seega saab “tegelikust perekonnast” päris oluline kaalukeel inimese või pere sobivuse hindamisel ühe või teise sotsiaaltoetuse saamiseks.

Niisiis, mis on “tegelik” perekond? Kuna inimese tegeliku perekonna käsitlemine erineb juba Eesti riigi paberites üsna jõudsasti, siis polegi välistatud, et meil tekib 226 erinevat perekonna määratlemise võimalust. Just nii palju on meil nimelt kohalikke omavalitsusi ja igaühel neist on õigus oma sotsiaalteenustele sellele teenusele sobiv perekond juurde mõelda.

Hea näide on siinkohal Viimsi vallast tuntuks saanud juhtum, kus kaks koos elavat naist kolme lapsega defineerisid ennast ise perekonnana, kuid vald oli teisel arvamusel. Kui Eesti kõige rikkam vald, kus abivallavanemaks on lausa sama valdkonda ministrina juhtinud inimene, ei oska aimata, kes või mis on perekond, siis miks me arvame, et ülejäänud 225-l omavalitsusel otsustamine lepase reega edeneks?

Üht-teist pajatab perekonna kohta uus perekonnaseadus, kuid ka seal jäävad otsad lahti. Inimesel on raske ka seda seadust lugeda, kui ta ei oska kogenud juristile sarnaselt jälgida, et „alanev sugulane“ on tegelikult laps ja „ülenev sugulane“ isa või ema. „Pildil on ülenev naissoost sugulane oma ühtse sünnikuupäevaga alanevate meessoost sugulastega“ tähendab tõlkes, et „pildil on ema oma kaksikutest poegadega“.

Seotud lood:

Teema juurde tagasi tulles — perekonna mõiste on selge ainult ühel juhul: kui mees ja naine on omavahel abielus, kasvatavad ühiseid alaealisi lapsi, ei ela koos vanavanematega ning nende lapsedki pole veel jõudnud ikka, mil neil oleks lähemaid suhteid vastassooga. Kõik muud vormid mahuvad niisiis mõiste „tegelik perekond“ alla ja tõenäoliselt muutub siin pilt juba väga kirjuks.

Kuigi ühelt poolt on kohalikul omavalitsusel õigus oma sotsiaaltoetustega ümber käia nii nagu ta heaks arvab, on teiselt poolt olemas ka inimeste üldised õiguspärased ootused, et perekond on ikka üks ja seesama ka üle vallapiiri jalutades. Mõelge, milline segadus tekiks, kui üks omavalitsus loeb perekonnaks ema, ema lapse esimesest abielust ja ema uue vabaabielus elava mehe (pere koosseis 3 inimest), teine aga ainult ema, kriipsutades maha ka lapse, kuna too elab pool aega oma isa juures (pere suuruseks 1 inimene, vahe on juba kolmekordne).

Seega eeldan, et riik annaks ikkagi mingeid suuniseid perekonna määratlemisel. Urve Palo on neid suuniseid lausa Riigikohtult ootamas, aga kas see ikka on kohtunike määrata? Kas Eesti riigis keegi peale riigikohtumike ei teagi, misasi on perekond?

Seega oleks tänuväärne, kui riik ise lepiks üht-teist kokku perekonna määratlemisel ja ühtlasi annaks ka selge korra, kuidas käituda siis, kui kohalik omavalitsus on andnud ühe versiooni “tegelikust perekonnast”, aga inimesed ise arvavad teisiti? Või mida peaks tegema inimene, kes avastab, et teda on kantud näiteks eks-poissõbra “tegelikuks perekonnaliikmeks” endiselt armuvalus noormehe poolt?

Ehkki meie peres pole midagi ebatavalist, olen ma ise ka saanud ametkondade poolt väga erinevate tõlgenduste osaliseks. Üldmulje on senini kahjuks väga üheselt selline, et tõlgendatakse nii, et saaks ikka paremini toetusi mitte välja maksta. See on tegelikult lausa piinlik, eriti kui ühte ja sedasama perekonda lahterdatakse erinevalt vastavalt toetuse liigile — kord ühtpidi, aga kui on kokkuhoidlikum, siis jälle ilmtingimata teistpidi.

Kas perekonna määratlemise alustes võiks riik mingeid suuniseid anda? Pakun ise välja ühe lihtsa reegli. Nimelt on kogu statistika kohaselt kõige suuremas hädas lastega pered ja laps pole tõesti ka absoluutselt selles süüdi, et tema vanemad on omavahel abielus või mitte, või kas tema mõlemad vanemad on üldsegi tema bioloogilised vanemad. Seega on perekond alati näiteks kooslus, kus kasvab vähemalt üks laps ja kõik edasised otsused tuleks langetada eeskätt lapse huvidest lähtuvalt.

Seega võib perekond olla ka näiteks laps, lapse ema, lapse ema uus mees ja lapse ema enda ema, kes on pere hooldada, ehkki elab rahvastikuregistri kohaselt erinevas kohas. Sellisel juhul tuleks hooldatava ema kulud arvestada ikkagi perekonna reaalsete kulude hulka.

Loe veel

Ütleme aga näiteks, et lapse ema uus mees käib välismaal tööl ja ta pole last lapsendanud — sellisel juhul puudub igasugune alus arvata lapsega bioloogiliselt mitteseotud mees ainuüksi seetõttu lapse kasvatamise eest vastutajaks, et ta juhtumisi aeg-ajalt lapse emaga kokku saab ja hingesidet tunneb.

Praktikas, kardan, lahendataks see konkreetne näide selliselt, et kui pere soovib toimetulekutoetust, siis arvestataks kohemaid „ema uue elukaaslase“ sissetulek ka kogu pere sissetuleku hulka, aga kui pere soovib näiteks leibkonnaliikmete arvust tulenevat soodustust, siis leitaks kohe, et puudub alus ema „meestuttava“ kaasamiseks!

Teen ettepaneku, et nii kohalikud omavalitsused kui ka riik ise võiks toetuste arvutamisel alati kasutada sellist lähenemist, mis on lapsele või lastele kõige kasulikum. Kokkuhoiupoliitikaks pole see õige koht — pered on tõesti väga erinevate koosseisudega ning erinevad peretoetused ju selleks mõeldud ongi, et laste olukorda parandada. Eesmärgiks pole ju mitteparandamine! Mida teie arvate?

Tekst on esmaavaldatud Liisa Pakosta blogis. Delfi avaldab selle autori loal.