Liisa Pakosta: Inimestel on jõudu. Kalamaja näide
Maja-maja haaval, korter-korteri haaval käidi läbi asumi eluhooneid. Eelarve 0 krooni, vabatahtlikku tööd mõned head nädalad, tegijaid, kui kõik kokku arvata, saja ringis.
Tsiteerin siinkohal ühe aktivisti sõnu: „Ma pean Tallinna linnavalitsusele tänulik olema! Mis ma muidu praegu teeksin – vahiksin telekat ja võtaks mõne õlle. Aga näed, praegu kõnnin, tänav tänava haaval, silm särab peas ja muudkui kuulan, mis inimesed räägivad! Need ju mu oma naabrid kõik! Mõnus!“.
Ühte linna asumit hõlmava arvamusuuringu käivitamise au kuulub tõepoolest Tallinna linnavõimudele. Kuskilt maalt enam Goebbelsi totalitaarse ideoloogia üks alustalasid – „Vale peab olema piisavalt suur, et see tunduks usutav“ – enam ei kehti. Suurtele valedele saavad astuda vastu väikesed inimesed siis, kui neid inimesi on palju. Kui suudetakse ja tahetakse omavahel kokku hoida. Ja kui otsused, mille vastu astutakse, on tõesti juhuslikud, lühiajalist juhuslikku kasu silmas pidavad ja pikemaajaliselt hoopiski kahju tekitavad. Selliseid näiteid, kus inimesed on selja sirgu ajanud ja öelnud, et loll jutt mingu nüüd suhu tagasi, on viimasel ajal rõõmustavalt palju. Meenutagem: Rimi kaubanduskett ja eestimaine liha. Pankade sularahaautomaadid ja 5-eurosed. Tuhala nõiakaev ja plaanitav kaevandus. Kalaranna detailplaneering siinsamas Kalamajas. Näiteid jagub veelgi.
Ja nüüd siis tasulise parkimisala laiendamine rahulikku eeslinna piirkonda, kuhu seda ei näe ette ükski parkimise arengukava, ja kus pole selleks ka mingit vajadust. Otsuse juhuslikkus, läbimõtlematus ning mujal läbiproovitud negatiivsed tagajärjed on ainult üks pool, mis inimestes kodanikuaktiivsuse selle kõige paremas võtmes ellu äratas. Teise poole õli on linnavõim ise tulle valanud, asudes NSVL-st pärit tavade kohaselt mitte ühiselt lahendusi otsima, vaid aktiivsemaid sõnavõtjaid halvustama või lausa laimama. Tembeldades oma parkimisala laiendamise otsuse vastu sõnavõtjaid ja rahvakoosolekutele kogunejaid küll politikaanideks, autohulludeks või teiste seljas luuslanki lööjateks proovis linnavõim kalamajakaid lõhestada, ent saavutas vastupidise tulemuse.
Eakad autota prouad pole ju sugugi rumalad ja saavad väga hästi aru, mis nende lillepeenardest siis saab, kui kaks naaberkorterit on sunnitud oma autod tänavalt hoovi kolima. Rohelise mõttelaadiga jalgratturid ja kärudega jalutavad noored emmed taipavad suurepäraselt, et tühjaks tehtud tänavatel lisavad sõitvad autod kiirust ning liiklus muutub ohtlikumaks, tihedamaks ning lärmakamaks. Eluaeg ise ilma autota hakkama saanud vanahärrad mõistavad ometigi, et laste külaskäigud jäävad harvemaks, kui vanaisa maja ees tuleb parkimise eest maksma hakata. Ning sünnist saati ohtralt odavamaid üürikortereid pakkunud Kalamaja teab, mis juhtub kinnisvara hindade ja korteri väljaüürimisvõimalustega siis, kui piirkonnas on parkimine tasuline.
Niisiis, inimesed ei ole tõesti rumalad. Inimestes on jõudu eriti kriitilistes olukordades oma seisukohad selgelt ja kõva häälega välja öelda. Küsitlust tehes olid vaid mõned väga üksikud, kes pelgasid oma nime ja allkirja ette iseenda seisukohta märkida. See, head kaaskodanikud, on tegelikult selge märk tervest ühiskonnast, tervetest kalamajakatest!
Kuidas Kalamaja tasulise parkimisala vaidlus edasi kulgeb, näitab aeg. Kas eelarveaukude lappimine asendatakse tegelike lahenduste otsimisega, kas kohalike inimeste seisukohti võetakse kuulda ja kas oma seisukoha avaldajate vastu rünnakud jätkuvad, näeme osalt juba lähikuudel, osalt ilmselt pärast kevadisi valimisi. Inimesed on väljendanud oma head usku ja positiivset tulevikulootust, ja nad on teinud seda ühe asumi kohta väga suure massina. Austagem seda ja otsigem täpselt välja kaardistatud murekohtadele lahendusi – väga paljud neist on needsamad inimesed ise välja pakkunud, ja muide, vägagi asjatundlikult!
Olgu siinkohal teistelegi innustuseks välja pakutud mõned soovitused kodanikualgatuste läbiviimiseks:
1) Tehke asju hinge ja südamega. Koduümbrus läheb tegelikult ju igale inimesele korda. Kui midagi tõsiselt muret teeb, ärge jääge passiivseks – kodukohaga tegelemine parandab naabritevahelisi suhteid, tekitab head enesetunnet ning avardab maailmapilti. Teadlased ütlevad, et parandab tervist ja pikendab eluiga ka. Kalamajas muide on mitmel tänaval inimesed hakanud oma autosid juba oluliselt korralikumalt parkima, ruumi on juba seeläbi juurde tulnud.
2) Põhjendage oma seisukohti! Süvenege. Viige ennast kurssi vaidlusaluse teema sisulise poolega, vastava seadusandluse ning hiljutiste uuringutega. Kalamaja rahvast pahandas muuhulgas ka see, et linnavõimud jäid ise hätta seaduste ja liikluseeskirja tundmisega ning manasid pealekauba ette näo, et pole midagi kuulnud kehtivast ja uuringutele tuginevast Tallinna parkimise korralduse arengukavast aastani 2014. Viimases pole muide Kalamaja tasulisest parkimisest või vajadusehakatusestki selle järele poolt piuksugi.
3) Küsige nõu asjatundjatelt! Eestis on väga palju väga häid erinevate valdkondade spetsialiste ja neidki häirib, kui nende eriala raames otsustavad mingid võimurid mingeid lollusi läbi suruda. Kui linnavõim väidab, et elurajoonis tasulise parkimisala vastu võitlejad toetavad autostumist, siis väidavad spetsialistid kohe vastu, et tegelikult on asjalood suisa vastupidi – mida tühjemad on tänavad ja mida kiiremini autoga liikuda saab, seda kiirem on autode arvu kasv. Ja vastupidi: tänavate äärde pargitud ja sõidurada kitsamaks jätvad autod vähendavad kõige efektiivsemalt autode sõidukiirust ja see meelitab inimesi otsima alternatiivseid liikumisvõimalusi (ühistransport, jalgratas jms).
4) Olge ise avatud, sallivad ja demokraatlikud! Populaarses suhtluskeskkonnas Facebook kutsuti tasulise parkimisala laiendamise vastaste grupiga liituma ka Põhja-Tallinnast palju hääli kogunud keskerakondlasest abilinnapead, ka arvamusküsitluse läbiviimisse kutsuti osalema kõiki soovijaid, kogu info oli reaalajas vabalt jälgitav ja igaühe arvamus, kes seda vähegi üles anda söandas, kirja ka sai. Ei mingit kallutatust, ei mingit suunatust kellegi musta või valge käe või käekese poolt. Seega ka ei midagi rünnatavat, vaid aus ja üdini läbipaistev tegu.
5) Keskenduge edasiviivale ja positiivsele. Lihtsam on olla tasulise parkimisala vastu, veidi raskem on näha pilti laiemalt ja olla näiteks Kalamaja miljööväärtuslike hoovide säilitamise poolt, pere- ja üürnikesõbraliku suhtlemisalti eeslinna edasise arengu poolt, piirkonda sobiva väikeettevõtluse poolt. Kalamajja tasulise parkimisala laiendamise plaan kätkeb endas tõsiseid ja mujal linnas juba kinnitust leidnud ohtusid kohalikule elukeskkonnale ning parkimisprobleemi ennast ju valdavalt pole!
6) Kauplemise asemel tasub keskenduda väärtustele. „600 krooniga te meid juba ära ei osta!“, nagu teatas üks sirgeselgne kodanik 8. juuni rahvakoosolekul abilinnapea Taavi Aasa küsimuse peale, et kui elaniku parkimiskaart oleks tasuta, kas siis oldaks tasulise parkimisalaga nõus. Raha on alati oluline, aga kas oleksite tegelikult ka rahul lahendustega, kus teie naaber peab maksma lihtsalt seetõttu, et tal on töökohale lähedase lapse lasteaiakoha pärast tarvis hoida elanikeregistri kannet teises linnaosas vanaema juures?
7) Pakkuge alternatiivseid lahendusi, mis on reaalsed, põhjendatud ja läbi kaalutud. Kui võimude poolt välja pakutud lahendus on ilmselgelt jabur, siis pole teistsuguste lahenduste väljapakkumine üldse raske ülesanne.
8) Hille Hinsberg ja Urmo Kübar on kirjutanud suurepärase „Kaasamise käsiraamatu“, mille leiab lugemiseks täiskujul ka internetist. Seal on juhiseid, näiteks kuidas ametivõimud peaksid tegelikult käituma ja mida kodanikualgatustest loota võib. Tasub enne tegutsema hakkamist läbi lugeda. Kalamajja tasulise parkimisala laiendamise kohta Tallinna linnavalitsuses 26. mail vastu võetud otsus erines tavapärasest praktikast sedavõrd räigelt, et juba ainuüksi see asjaolu tekitas inimestes kahtlusi. Kas tõesti loodab keegi, et tänapäeva internetiajastu tingimustes jäävad eriti rumalad otsused lihtsalt märkamatuteks?
