Liisa Pakosta: Haiged lapsed puudugu ilma tõendita

 (53)
liisa pakosta
Foto: erakogu

Kui pöörata põhjuste ravimise asemel kogu aur tagajärgedele, pole head loota. Lisaks arstiteadusele kõlbab sama põhimõte mujalegi. Kui usaldamatust lapsevanemate vastu hakatakse läbi arstitõendite reguleerima, on kahju suurem kui võimalik kasu.

Esmapilgul tundub väga lihtne: kui laps koolist puudub, olgu arstitõend ette näidata kõikide pikemate kui 5-päevaste puudumiste korral. Nii pakub välja Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu (412 SE II-1) kust tegelikult peaks kohustusliku arstitõendi osa tervenisti välja jätma. Tuliseid vaidlusi on puudustõendi teemal peetud nii Riigikogu kultuurikomisjonis kui ka Sotsiaalministeeriumi vastavasisulises ümarlauas, ent tulemusteni veel ei jõutudki. Kui probleemi lähemalt uurida, avaneb lihtsa asemel hoopis keerulisem pilt.

Õiglasem ja õigem oleks hoopis selline lahendus, et lapsevanem otsustab kui kaua haige laps peab kodus püsima, vajadusel annab arst selleks vanemale soovitusi. Ning lapsevanem, kes niikuinii vastutab nii oma lapse eest kui ka selle eest, et laps koolikohustust täidaks, teavitab omakorda kooli. Arstitõend peaks olema vajalik vaid juhul, kui lapsel on tervisest tulenevalt vajalik koolis millegagi arvestada või midagi jälgida, ning igati mõistlik on ka perearstipoolne kooliõe teavitamine tehtud vaktsineerimistest lapse koolitee alguses. Kõikidel muudel puhkudel piisab vanema tõendist.

Esimene mõte, mis siinkohal paljudele pähe hüppab, on ilmselt perede süüdistamine võimalikus vastutustundetuses ja sellest tulenev kartus, et äkitsi vanemad jätavad oma lapsi ilmaasjata koju, näiteks hoolimatuse, kanaemaduse või ka kodutöödele rakendamise tõttu. Vabandust, aga see pole meditsiiniline probleem, vaid sotsiaalne! Kahjuks on olemas üksikuid lapsevanemaid, kes arvavad, et raamatute uurimine on tühi töö, või keda üldse ei huvita, või kes on vastupidi – ülihoolitsevad ja jätavad lapse iga esimese ohke peale kohe koolist koju, või kes võtavad ette soojamaareise koolitundide ajast, või kes arvavad, et pere vanim laps on hea odav lapsehoidja või mõne muu kodutöö tegija ning eelistavad “tasuta” tööjõu kasutamist lapse peamisele huvile ja vajadusele - õppimisele. Kõiki neid juhtumeid on praktiliselt võimatu meditsiiniliselt “ravida”, kuna arst ei saa niikuinii tagantjärele hinnata, kas tema juurde ettenäitamiseks toodud laps on just tervenenud mõnest viirushaigusest või ongi kogu aeg terve olnud.

Nimelt nõutakse tõendit alates “tervishoiuteenuse osutamise päevast”, seega alates arsti külastamisest. Eelnõu § 26 lg 3 ütleb, et “Koolikohustusliku õpilase õppest puudumine haigestumise tõttu on ilma tervishoiuteenuse osutaja poole pöördumiseta lubatud kuni viie järjestikuse õppepäeva jooksul. Kui õpilane on haigestumise tõttu puudunud õppest üle viie järjestikuse õppepäeva ja sel perioodil on talle osutatud tervishoiuteenust, esitab vanem koolile tervishoiuteenuse osutaja väljastatud dokumendi, mis tõendab haiguse või vigastuse esinemist alates tervishoiuteenuse osutamise päevast”. Seega tuleb ka igati kooliharidust ja koolikohustuse täitmist väärtustaval lapsevanemal eelnõu kohaselt käia igal juhul lapsega arsti juures, kui laps on puudunud näiteks esmaspäevast reedeni haiguse tõttu. Nii pikk puudumine tähendab enamasti midagi pisut tõsisemat kui lihtsalt nohu või kriipiv kurk – praegusel aastaajal on viiepäevane puudumine näiteks õigustatud grippi haigestunud lapse jaoks. Kas aga arstitõendi nõudmine muudaks midagi maailmas, hariduses või lapse ja perekonna jaoks paremaks? Kahtlen tõsiselt.

Arstliku puudumistõendi mõte on ilmselt selles, et vähendada looderlikkust ja edendada usinust ja seda kõike arsti kontrolliva pilgu all. Arst ei ole siiski sotsiaaltöötaja – arst hindab patsiendi seisundit ja teeb patsiendile ettepanekuid tervise parandamiseks patsiendi (antud juhul siis koolilapse) tervislikust seisundist tulenevalt. Enamikel juhtudel ei vaja koolilapse haigused arstlikku sekkumist ning on täiesti ravitavad kodusel teel. Iga lapsevanem teab, et täiesti tavalistest külmetushaigustest ja palavikust saab võitu rohke magamise, villaste sokkidega (vajadusel viinasokkidega), viinaga hõõrumise ja vajadusel paratsetamooli abiga. Lapsele tuleb anda ohtralt juua ning tagada tervislik toidulaud, küüslauk, õunad ja puhkus. Kõige selle taas teada saamiseks ei ole tarvilik arsti külastada, eriti olukorras, kus arst võib olla kaugel (näiteks maapiirkondades) või kus arsti ukse taga ootab palju tõsisemaid viiruskoldeid, igaüks tahtmatult valmis teie niigi nõrgestatud immuunsüsteemiga last veel täiendavalt nakatama. Palun mitte valesti aru saada – ma ei kutsu mingil juhul tõsisema olukorra puhul arstist loobuma, vastupidi! Ma lihtsalt tuletan meelde, et enamikel juhtudel on laste haigused õnneks täiesti ravitavad kodusel teel ilma arsti visiidita ja sedasama kinnitab ka Tervisekaitseameti väga asjalik teavituskampaania seagripi puhuks. Niisiis, kergemat haigust põdeva lapse koolist kojujäämine viieks päevaks võib olla igati õigustatud ka kõige õpihimulisemas perekonnas, kuid ometi ei vaja see arstitõendit.

Kujutlegem nüüd olukorda, kus koolilaps on ärganud esmaspäeva hommikul palavikuga ning jääb reedeni koju. Muuseas, seda kas laps puudub koolist päeva või viis päeva, ju ühe kraadimise põhjal öelda ei oskagi. Palavik läheb alla näiteks neljapäeval, seega oleks reedel kodust väljaronimine arsti juurde selgelt ebamõistlik – laps on ju tervenenud, arstlikku järelevalvet laps enam ei vaja, samas pole laps ka mitte veel nii terve, et saaks teda julgelt teiste arsti ukse taga ootavate tõbistega lähestikku istuma lasta või et üleüldse oleks mõistlik veel last kodust välja solgutada. Seega on õigustatud lapse viibimine kodusel ravil kuni lapse täieliku tervenemiseni veel kolm päeva, mis tähendaks seda, et laps võiks esmaspäeva hommikul rõõmsalt taas kooli minna. Kuid eelnõu kohaselt ta seda teha ei saaks: sest tuleb minna esmaspäeval arsti juurde tõendit nõutama! Nii laps kui lapsevanem kaotavad täiesti mõttetult veel ühe tööpäeva. Ning mida arst teeb? Kontrollib üle, et laps on terve, ning väljastab arstitõendi vanema ütluste alusel? Mille kohta arst siis õieti tõendi väljastab? Selle kohta, mida lapsevanem on arstile öelnud? Aga sedasama võib ju lapsevanem ka ise koolile öelda. Pealegi pole selline tõendi väljastamine tervishoiuteenuse osutamine – pigem oleks tegemist sotsiaalteenusega, mis tõlkes tähendaks: usaldame perekonda ainult siis, kui lapsevanema sõnu on eelnevalt pitsatiga kinnitanud arst. Lisaks lapse ja lapsevanema tööaja raiskamisele on tegelikult sellisel puhul asjatult kasutatud ka arsti tööaega. Äkki vajas visiidiaega arsti juurde samal ajal hoopis mõni tõsisemalt haige inimene? Meie meditsiinisüsteem on kaugel ülerahastatusest ja kui me lükime sinna ebamõistlikke ja mingist usalduskriisist tulenevaid kohustusi, kannatavad tõeliselt abi vajajad.

Lisaks, kui lugeda eelnõu nimetatud sätte viimast lauset, siis tõendab arst lapse puudumist alles alates tervishoiuteenuse osutamise päevast. Aga mis siis, kui perekond käitub Tervisekaitseameti juhiste järgi ja tervishoiuteenust ei kasuta? Tänapäeva meditsiini üks suuri probleeme on liiga sage arstide külastamine sellistel puhkudel, mis alluvad täiesti normaalsele kodusele ravile. See probleem pole ainult Eestis, see on mureks ja tervishoiusüsteemi asjatuks koormajaks kogu arenenud maailmas. Loomulikult on fataalsemate tagajärgedega probleem, kui arsti juurde pöördumisega liialt viivitatakse, kuid see pole antud eelnõu sättega kuidagi seotud ja sellel me praegu pikemalt ei peatu. Pealegi peab igas koolis olema ka kooliõde, kes regulaarselt lastel silma peal hoiab – nii peavad saama avastatud ka tõsisemad terviserikked, mida näiteks hoolimatu või teadmatu vanem ei märkagi. Panna sealjuurs kohustust igal juhul arsti poole pöörduma on kogu tervishoiusüsteemi suhtes, aga ka laste ja lapsevanemate suhtes vastutustundetu.
Või mida tähendab, et arst peab tõendama haigust? Arsti ei saa sundida kirjutama tõendile haiguse täpsemat määratlust ja vanemat ei saa sundida seda koolile esitama. Kujutlege näiteks perekonda, kus lapsel on tõsisemad probleemid tekkinud vaimse tervisega – kõik on korda saanud, kuid võiks olla arusaadav, miks vanem ei soovi koolile tõendada oma lapse konkreetset haigust.

Loomulikult võiks tekkida veel küsimus, et miks täiskasvanud peavad oma haigust arsti tõendiga tõendama, aga miks lapsel pole see alati vajalik. Meenutagem korraks lihtsat tõsiasja, et kui täiskasvanu puudub haiguse tõttu töölt, siis saab ta selle eest rahalist hüvitist meie kõigi ühisest taskust – Haigekassa eelarvest, lisaks esimestel päevadel veel ka tööandja taskust. Lapse haiguse puhul on ainsaks lisakoormuseks lapse enda vältimatu kohustus kõik järgi õppida. Lisaks tasub tähele panna, et alates 12. eluaastast ei jää vanem enam enamasti lapsega koju haiget last hooldama, vaid laps peab ise hakkama saama. Täiskasvanu eest ei vastuta keegi teine peale tema enda, aga alla 18-aastase eest vastutab koos kõigi naha ja karvadega tema vanem. Kui me oleme usaldanud sellise vastutuse, siis tuleb vastutajat ennast ka pisut usaldada.

Arstitõendist pole abi ka kanaemaduse ehk Polkovniku-lese tüüpi lapsevanemate puhul – kui too koos pealtnäha õitsva tervise juures oleva lapsega arsti juurde saabub puudumistõendit nõutama, siis tuleb arstil ikkagi uskuda lapsevanema juttu “äsja nõrkenud ja haigest” lapsest ning tõend väljastada. Vaatamata meditsiini tohutule arengule on ju terve rida haigusi analüüsidega endiselt tuvastamatud ja kraadiklaasiga mõõtmatud.

Järgi jääb probleem asotsiaalsetest peredest, kus lapse koolisaatmine justkui polegi vanemate mure. Aga seda küsimust ei saa perearstide abiga ja valdavat enamust moodustava tublide perekondade arvelt lahendada! Siin tuleb leida muud lahendused, näiteks kasutada sama eelnõu sama paragrahvi (26) lõiget 6, mis kohustab igati mõistlikult kohalikku omavalitsust tegelema tegelike põhjustega ja koolikohustuse täitmise tagamisega. Sisuliselt tähendab see, et iga individuaalse juhtumi puhul leitakse just sellele lapsele, just sellele perele sobivad lahendused, kasvõi kohaliku lastekaitsetöötaja abiga. Või mõnikord ka lausa lastekaitsetöötaja ja politsei abiga.
Eesti Perearstide Selts on andnud kooli puudumistõendite temaatikale väga ühemõttelise hinnangu: arsti töö pole tegeleda kooli puudumistõendiga, vaid patsiente ravida. Oma kirjas on nad samuti viidanud tõendi formaalsusele: tagantjärele pole võimalik midagi hinnata.

Kokkuvõttes võiks ikkagi tavapärased haigusjuhtumid ja sotsiaalsete probleemide lahendamise omavahel lahus hoida ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõust prg 26 lõike 3 täiel kujul välja jätta. Või mida arvad sina, kas arstitõend peaks olema koolist puudumise puhul nõutav?

Tekst on esmaavaldatud Liisa Pakosta blogis. Delfi avaldab selle autori loal.