Liis Lass: Andkem ajakirjanikule töö tagasi
See jäneseraisk on meie kallis tabloidväljaanne. Sealt loeme anekdootlikke pealkirju stiilis „Kas Kaspar Kirsiaju on ülbeks läinud?” või „Kas Tee Tass tahab Kübernaatorit lahku ajada?”, aga avades lehe, tõdeme, et ei, Kaspar Kirsiaju ei ole ülbeks läinud, ja ei, preili Tass ei taha Kübernaatorit laiali ajada. Ja järgmine kord oleme juba selle võrra targemad, ei jookse enam pimedas usus kisavat jänest kaema.
Ja noh, peale nende lugejate, kes on hakanud kaela kandma ja ei taha enam uskuda su fabritseeritud skandaale ja ülepuhutud suhtedraamasid, on veel ju need kuulsused ise. Sa kirjutad midagi, mis häirib. Tema hakkab ajakirjanikuks ja kirjutab vastu! (Triin Tulev, Anu Saagim, Marta Vaarik, Liis Lass….). Sa kirjutad midagi, mis on vale ja majandustegevusele kahjulik. Tema ostab sind üles ja hakkab vaikselt oma tugevaid, aga sooje käekesi su kaela ümber pingutama! (Oliver Kruuda, Keskerakond…) Sa kujundad inimesest vale arvamuse ja jätad avalikkusele võimaluse teda laimata (SL Õhtuleht,Delfi), ja tema lennutab sind kohtusaali ja paneb su kommentaarideputka kinni (Lang ja leim).
Üks jultunu, mäletate veel, suvatses intervjuu eest isegi raha küsida! Milline häbematus, mõtled, ja kuuled teraste ajakirjanikukõrvakestega, kuidas kõrvaltoas juhtkond raha loeb, et tuntud poliitiku hagile väärikalt vastu seista. „Pagan, jälle, no kurat!” ütleb peatoimetaja ja manitseb ajakirjanikke teinekord lahmimisega ettevaatlikum olema.
Üldises lapsajakirjanike ja õppinud ajakirjanike tohuvabohus ei eristu enam üks teisest. Hea, kui üldse tuntud oled ja sul on mingi kokkupuude avalikkusega. Sinu eest räägib vaid su suhtumine ja küsimused intervjueeritavale. Kohe, kui silmades läigatab väljaande kurjakuulutav logo ja küsimused tulevad kole isiklikud ja ootamatud, valib väärikas intervjueeritav lahkumise variandi. Iseenesest mõista tuleb sellest kole, kole lugu. Aga jänest enam ei usuta ja sillad põletanud ajakirjanikul jääb preemia saamata.
Kollases meedias teevad seebivahtu järgnevad institutsioonid — SL Õhtuleht, Just ja vaikselt pead tõstev Naisteleht, mis alustas küll leebe kodukanaprofiiliga, aga võtab nüüd meediamaastikul järjest nahaalsemaid poose. Kroonika seevastu hakkab vaikselt soliidse ja väljakujunenud ajakirja imagot võtma, jättes pooltuntud staarikesed ja läbikukkumisele määratud projektid Justi, SL Õhtulehe ja naisteka käsitleda. Tänu kollase üleküllusele hakkab lugeja järjest tähelepanelikumalt eristama olulist ebaolulisest, kollase tarbijal hakkab välja arenema seitsmes meel, mis võimaldab tal aru saada ridade vahelisest sõnumist ning aitab tal eemaldada tekstist ajakirjaniku ja väljaande kohustusliku mõju ja juurdelisatud aktsendi. Nagu liiklus tipptunnil on pidev logistikaülesanne, on ka kollase ajakirjanduse dekodeerimine juba omaette mõttesport. Selle mentaalse võime stimuleerimise eest tuleb tublidele ajakirjanikutädidele, -onudele, ja lastele suur-suur kummardus teha.
Et siis mis on jutu point? Jutu moraal ja mõte peitub selles, et uskudes kollase ajakirjanduse süüdimatut toodangut ja andes välja raha väljaande eest, mis rikub nahaalselt kellegi privaatsust, toetame ebaprofessionaalse ja ebaobjektiivse ajakirjanduse vohamist. Jätame eluvõõrale ajakirjanikule, peatoimetajale, väljaandjale võimaluse teenida ilma pingutamata ja teise arvelt. Võime ennast ju pidada kodanluseks, maarahvaks, pööbliks — kelleks iganes, aga enda arvelt ju ometi kasu lõigata me ei laseks.
Soovitan mõtiskleda selle üle, kas tahame tõeks pidada kellelegi kolmanda väärastunud arvamust ja teha järeldusi info põhjal, mis on koostatud vaid müüginumbrite kogumiseks. Mina ütlen, andkem seltskonnaajakirjanikele tagasi nende töö. Kohvikutes igavesi lõunaid on korraldatud juba piisavalt ja idiootne mobiiliga pildistajate kultuur on loodud. Laskem neil nüüd tagasi võita oma positsioon ajakirjanduses ja tõstkem nad tagasi nende hulka, keda tuntud inimesed austavad.
