Liis Arujärv: Mees ja vägivald
Julmuse jäädvustamine võimaldab olla otsekui peategelane: paha, sexy poiss mõnes filmis. Nimetatud klippidega astuvad seetõttu pildikeele poolest samasse ritta Ilmar Raagi film “Klass” ja ka telekraanil nähtud rullnokluse parodeeringud — mis on “kriitilisest” positsioonist hoolimata alati ka jõhkruse legitimiseerijad.
Noori mehi nagu ei olekski — isegi “kunstilises” vormis — võimalik kujutada teistsuguses kui ainult vägivalla ja kultuurituse kontekstis. Sest agressioon on ju pildiliselt ülimalt “dünaamiline”, vägivalda rüütatult saab visuaalne meedia justkui ära kasutada oma olemuse tuuma. Ent vohava vägivalla lugulaul jääks poolikuks, kui me ei küsiks, miks on vägivald väidetavalt saamas noorte meeste identiteedi üheks olulisemaks nurgakiviks.
On’s leviva gängikultuuri juured vaesuses, visuaalse maailma mõjutustes või milleski veel? Üks võimalik vastus peitub näiteks sõnapaaris ´mehelikkuse kultuur´, mida lahates üritavad soouurijad saada ülevaadet sellest, millised on ühiskonnas meeste suhtes kehtivad ootused ja normid.
Soouurijad rõhutavad, et just kehtiv meheideaal või -ideaalid määravad suuresti ära poiste käitumismallid alates varasest lapsepõlvest. Selle iseloomustuseks sobiks üks mu mälupilt mängutoast, kus umbes kolmeaastane poiss võttis aeg-ajalt sisse rusikakangelase poose, karjudes: ”Ma hüppan sind surnuks!” ja “Ma olen kõige tugevam!” See on kõigest üks detail, aga samas ilmekas näide, kuivõrd varases eas omandatakse “meheliku” käitumise alged.
Ka mehelikkuse kultuurist rääkivate kirjutiste üheks keskseks teemaks on mehe ja vägivalla seos. Uurijad leiavad, et paljuski aitab just meedia kaasa konfliktse ja igal võimalusel füüsilist vägivalda kasutava meesideaali kujundamisele. Meedia toetab arusaama, et pidev agressioonivalmidus on iga mehe identiteedi lahutamatu osa.
Vägivald on olnud tele- ja filmimaastikul selle sünnist peale, ent lausa pjedestaalile tõsteti kohati lausa karikatuursena mõjuvad musklikangelased 80. aastatel. Arnold Schwarzenegger ja Sylvester Stallone olid ometi veel suhteliselt leebed musklimehed. 90. aastad avasid tee palju stiihilisemale vägivallale: “Pulp Fiction” ja “Natural Born Killers” tähistasid ajajärku, kus sihitu tapmine muutus filmi peakangelastele otseselt nalja ja naudingu allikaks.
Vägivallaareaal ei piirdu muidugi vaid suurte filmidega, julmadest stseenidest kubisevad nii multifilmid, arvutimängud kui ka kas või spordisaated, kus reeglina korratakse lõputult mängijate kakluste stseene, et säilitada vaataja jaoks “põnevust”. Fanaatiline spordihullus on üldse otsekui mehelikkuse religiooni vundament, mõelgem kas või jalgpalli ümber lehviva vägivallaoreooli peale.
Meedia mitte ainult ei ülista vägivalda, vaid kujutab meessugu ka muidu ülimalt piiratud rollides. Näiteks väikeseid poisse näidatakse filmides sageli kuidagi antisotsiaalsete või isegi nn hüperaktiivsetena. Üks “lahe” poiss peaks justkui pidevalt reegleid eirama ja pidurdamatult ringi tormlema, muidu asetub ta otsekohe nohikute ritta.
Psühholoog Carol Gilligan on tõstatanud küsimuse, kas poiste hüperaktiivsuse sagedasem diagnoosimine ja laienev vägivallaprobleem pole mitte seotud mehelikkuse kultuuri normide kriisiga. Gilligani sõnul kahjustub mehelikkuse normidega kohanedes ka näiteks poiste võime olla enesekriitiline ja kaastundlik.
Mehelikkuse kultuur määrab ära ka noorte poiste arusaama, mis võtetega saab ühiskonnas edu saavutada. Paljud poisid ei viitsi koolis eriti õppida just seetõttu, et raamatutarkuse ammutamine ja kohusetundlikkus pole justkui piisavalt mehelik. Mees on midagi füüsilist.
Oponendid leiavad muidugi, et mehe ja vägivalla tihe ühendus on pigem põhjustatud ajaloolisest kogemusest. Mees on pidanud aastatuhandeid olema pere füüsiline kaitsja ja sadade sõdade kahuriliha. Samuti tuuakse näiteks, kuidas paljudes algelistes kultuurides, näiteks Aafrika hõimudes, peavad poisid täiskasvanuks saamise tseremoonial läbima üsna vägivaldseid riitusi. Meheks kuulutatakse vaid see, kes suudab peksmist, piitsutamist ehk valu stoiliselt taluda.
Siinkohal võiks muidugi küsida — kas meestele õpetatav tundetus oma valu suhtes ei moondu lõpuks tundetuseks teiste valu suhtes? Ja miks saab kaitsjast liiga sageli kaitstavate ründaja, “rüütlist” oma naise või laste peksja või koguni mõrtsukas?
Antropoloog David D. Gilmore leiab, et Aafrika hõimudes brutaalset macho-meest siiski ei austata, selliseid mehi peetakse seal võltsiks. Mehelikuks peetakse ikka seda, kes suudab oma peret parimal moel hoida.
Kuna täna enamik mehi sõdades ei osale, siis ei saa peamise meesideaali — isa — mõju kõrval ka meedia rolli alahinnata. Ligi 50 aastat meediauuringuid selles vallas ongi muu hulgas jõudnud järelduseni, et meedias eksponeeritava vägivalla mõju lastele on alati suurem juhul, kui ka vanemate hoolest jääb vajaka. Arvestades Eesti laste kroonilist “isaduse defitsiiti” ja paljude laste sotsiaalselt kehva olukorda on kasvava vägivaldsuse üks põhjus seega ilmne.
Samas on naiivne väita, et isata kasvanud poiss on tingimata vägivallale altim kui macho-mehe või mehelikkusest piiratud arusaamaga ema hoole all kasvanu. Küsimus on ka laiemalt kultuuritüübis üldse — mis on Eestis pigem mehelik kui naiselik: eelkõige agressiivset, kiiret majanduslikku sooritust, mitte aga laiemat heaolu hindav. Tõsiasi, et tüdrukud on meil muutumas üha vägivaldsemaks, ei näita mitte feminismi võidukäiku, vaid pigem naiste kohanemist meeste maailma dominantsete väärtustega.
Et eesti kultuur soosib mehelikkuse negatiivset kuvandit, nähtub ka asjaolust, et samavõrd enesehävituslikku meesisendit kui eestlane on ju Euroopas raske leida. Kohalik meespere teatavasti joob palju alkoholi, spordib vähe, ei hooli piisavalt oma tervisest, suitsetab palju, sööb palju rasvast jne. Paljukurdetud eesti meeste lühike eluiga tuleneb otseselt arusaamast, et “mehelik” olla tähendab olla äärmiselt hoolimatu — nii teiste kui ka iseenese elu vastu. Peamiselt surevad eesti mehed enneaegu ju ikka mehelikuks peetava käitumise — vägivaldsete surmade, liiklusõnnetuste ja traumade —, mitte ületöötamise tõttu.
Seda vastutustundetumana mõjub näiteks meestearst Margus Punabi väljaütlemine, et ennekõike naised peavad hoolitsema meeste tervise eest. Meeste niigi vastutustundetut tervisekäitumist soosivast sõnavõtust võib ju koguni järeldada, et eesti mehe tervisemured ongi justkui naiste senise vähese hoolitsuse süü.
Punab on muide seesama arst, kes väitis ükskord telesaates tõsimeeli, et vabariiklaste munad on suuremad kui demokraatidel. Kui munade suurus on mehelikuks peetava agressiivsuse mõõt, siis vaadates vabariiklaste sõjalembust ja tuge vananenud peremudelile, on sel teoorial muidugi jumet….
Ma julgeks väita, et meie kõigi turvalisus ja heaolu sõltub tulevikus paljuski sellest, kuidas kohalikud mees- ja naisliikumised panustavad just nimelt kohaliku mehelikkuse kultuuri reformimisesse. Siiani olen kohalike meesõiguslaste suust kuulnud vaid vanamoodsat mõttekäiku, kuidas eesti mees peab täna raske tööga perele leiba teenima. Just nagu oleks meil ulatuslik koduperenaiste armee vaid kodus küüsi viilimas.
