Liis Arujärv: Au tööle või kapitalile?

“Võiks üritada kokku leppida, millise osa tuludest peaks saama töö ja millise kapital,” lausus mõni aeg tagasi ajalehes Postimees ekspankur Heldur Meerits, nentides samas selle ülesande keerukust.

Mõnes teises kontekstis lausa revolutsiooniliselt kõlav lause kätkeb töö ja kapitali vastuolu teemat, mis on iseenesest iidvana. Juba üle-eelmise sajandi mõttehiiglane Karl Marx tõstatas küsimuse — miks töötaja saab oma tööga loodud lisaväärtusest kätte vaid tühise osa. Seda vaatamata asjaolule, et kui töötajad ettevõtetele enam oma ideid või käteosavust ei müüks, siis ei oleks neid ka olemas.

Eesti kontekstis on kapitali ja töö suhetest rääkimine rohkem kui keerukas. Kui jätta kõrvale vinduvad alampalgaläbirääkimised (mille tulemusena on meie alampalk Euroopa madalamaid), siis muus osas pole ettevõtjatel kombeks arutleda töötajaskonnaga “võidu viljade” õiglasema jagamise teemal. Töötaja saab täpselt nii palju raha, kui omanik talle suvatseb anda, ja kogu lugu.

Eesti töö ja kapitali jõuvahekordi hinnates näeme, et Eesti on loonud kapitalile võimalikult soodsa tegevuskeskkonna, et seda võimalikult palju ligi meelitada. Seetõttu on Eesti (nagu veel paari siirderiigi) eripäraks kapitali eriti madal maksukoormus, seda eriti võrreldes tööjõu reaalse maksukoormusega.

Enamikus OECD ja Euroopa Liidu riikides on suhe aga vastupidine (kapitali maksumäär ületab tööjõu oma) või on mõlemad tootmistegurid enam-vähem võrdselt maksustatud. Näiteks Eurostati viimastel andmetel oli kapitali keskmine efektiivne maksumäär ehk tegeliku maksulaekumise alusel arvutatud KEM (8,1%) Eestis EL-i riikide madalaim! Tööjõu maksukoormus jäi seevastu 35% kanti.

On selge, et antud olukorras naudib kapital suhteliselt suuri kasumeid. Ammu see oli, kui üks Briti reitinguagentuur teatas, et Eestisse investeerimine ehk ettevõtja kasumlikkus on Eestis koguni 4. kohal maailmas! Majandusteadlane Raul Eamets tegi toona seejärel koguni ajakirjanduse vahendusel ettevõtjatele ettepaneku ometigi palku tõsta.

Kui kasumlikkus on suhteliselt suur, siis võiks suur osa tulust jõuda ka töötajateni. Ent Eestis pole kommet näiteks kasumit töötajatega jagada, seda teevad üksikud ettevõtted. Ent mis kasumist rääkida, kui head palkagi saaks. Keskmise palga vääramatu tõusu eufooria kainenes kohe, kui selgus, et palga mediaani aluseks võttes saavad vähemalt pooled eestlastest keskmisest palgast viiendiku võrra väiksemat töötasu.

Kasumi jagamise küsimus pole päevakorras loomulikult ka seetõttu, et domineerivas ideoloogilises kujutluses teeb justkui kapital — omanikuga koos ka muidugi tippjuhid — ettevõtte ülesehitamiseks mõõtmatult enam kui tööjõud. Kui nõukogude ajal heroiseeriti ajaleheveerus traktorirooli keeravaid lihttöötajaid, siis viimane kümnend on meedias samasuguse imetleva aupaistega ümbritsetud kangelane ettevõtte omanik.

Kuna kapital on Eesti eduloo peategelane, siis osutub töötajaskond pigem “probleemseks” kõrvalosatäitjaks. Töötus ja kvalifitseeritud tööjõu puudus on Eestis reaalsed probleemid. Ent millegipärast taandatakse see problemaatika liiga sageli üksikindiviidi sotsiaalse kohanematuse arvele ega defineerita seda niivõrd majanduse või riigi juhtimisprobleemina.

Paradoks seisneb ka täna selles, et hoolimata tõdemustest, et just tööjõu kvalifikatsioon on Eesti majanduse arengu üheks piduriks, ei raatsi me tööjõu arendamiseks oma rahakotiraudu avada. Näiteks tööpoliitika kulud (0,26% SKP-st) on meil EL-i keskmisest ligi kümme korda väiksemad.

Ent ka töötavate inimeste koolitamiseks ei kuluta ettevõtjad suuri ressursse. Pealegi dikteerivad ettevõtjad riigile seda, kui suur tohib olla avaliku võimu suurus SKP-st, ja nõuavad maksualandusi — mis ei jäta ruumi riigi investeeringute kasvuks töötajaskonda.

Järelikult on mure tööjõupuuduse suhtes silmakirjalik, sest tööjõud on riigi majandusstesnaariumis jätkuvalt vähem tähtis kui kapital.

Seetõttu on kohane küsida — kas just mitte kapitalile seatud ülisoodsad tingimused pole saamas meie majanduse piduriks? Kapitali liiga madal maksustamine on ju iseenesest maksumoonutus ning ta alaväärtustab kapitalismi — kus just kapitalistid peaksid kandma majandusriske, lootmata riigi maksutoele. Samuti võivad madalad kapitalimaksud soosida ebaefektiivseid investeeringuid. Kallim investeerimine motiveeriks tootmist ratsionaliseerima, ressursse säästlikumalt kasutama ja suunduma innovaatilismatele aladele.

Täna teenib kapital oma raha vahest liiga lihtsalt — ei avalik võim ega maksukeskkond erguta ettevõtjaid ülemäära keerukamasse majandustegevusse suunduma, sh investeerima arendustegevusse. Olgem ausad — meie suhteline majandusedu on siiani tuginenud odavatele tootmissisenditele, sh tööjõule — abiks Soome turistid ja tooraine, näiteks metsa müük.

Ilmselt peaks Eesti hakkama ka tunnistama, et võtmeroll majanduse uuele arengutasemele viimises lasub täna just nimel tööjõul. Selleks tuleb peale tööjõu oskustesse investeerimise tagada elanikele kvaliteetne elukeskkond, tootes enam ja paremaid avalikke teenuseid. Kõik need sammud on võimalikud vaid riigi kulutusi suurendades ja maksualandusest loobudes.

Seni on Eesti kahjuks Euroopa Liidus negatiivse maksukonkurentsi pioneeriks, mida iseloomustatakse sõnadega “võidujooks põhja”. See toob kaasa maksukoormuse nihkumise liikuvatelt teguritelt (kapital) vähem liikuvatele teguritele (tööjõud, tarbimine) — nii et töötajate ja tarbijate maksukoormus suureneb pidevalt, samal ajal kui ettevõtete, kapitalitulu saajate ja ülihästi teenijate panus maksutuludesse väheneb pidevalt.

Et on olemas siiski ka teine tee, peaks aga nähtuma asjaolust, et maailma konkurentsivõimelisemate majandustega riikide ning suhteliselt kõrge maksukoormusega edukate heaoluriikide (riigi osa SKP-st 40%-50%) seas on palju kattuvusi (Soome, Rootsi, Norra.)

Järelikult on ka töö ja kapitali vastuolusid võimalik ületada. Või läheb meil selle mõistmiseks vaja üht korraliku, raputavat majanduskriisi?