Liibanonis käinud Delfi piltnik Andres Putting: Õnneliku lõpuga õpetlik lugu

Täna, aasta tagasi, plahvatas Eesti meediamaastikul uudispomm. Seitse meie ratturit jäid kadunuks Liibanonis. Iga tunniga täienes info ja lõpuks hingas peaaegu kogu riik uue uudisega samas rütmis.

Kui internetiavarustesse ilmusid videoklipid kadunud meestega, analüüsiti neid bittideni. Kus, mis, kes filmis? Meeste nägudelt üritati lugeda salasõnumeid ja segadus vaid süvenes.

Beirutisse lendasid avalikud ja mitteavalikud tegelased. Lahendama lugu, mida kardeti, aga ei usutud, et kunagi teoks saab.

Mida sellest loost siis õpiti?

Kas iga uudiskildu ikka tasub avaldada? Kas meedia sai lõpuks aru, et ka neil lasub vastutus korrektse info edastamise ees? Samal ajal tegid riigiametid vaikselt, kuid sihikindlalt oma tööd. Loodi kontakt röövijatega ja nii mööduski ligi neli kuud, enne kui saime kuulda rõõmusõnumit - meie mehed on jälle vabad. Punasel mullal kasvavas kirsisalus istuvad ratturid nopiti päikesetõusul prantslaste autodesse ja kodutee võis alata.

Mis hinnaga see kõik lõpuks lahenes ja kas asi siiani lõppenudki on, on juba omaette lugu. Seda enam peaks meedia käituma korrektsemalt. Toon ühe näite. Meenub selgelt, kuidas mulle Zahle politseijaoskonnas eestlaste rattaid ja isiklikke asju demonstreeriti. Märkasin kohe, et üks ratastest oli puruks, sellele oli otsa sõidetud. Nüüdseks on selgunud, et meestele sõidetigi otsa ja keegi sai isegi veidi viga. Toona sai aga vastu võetud otsus, et säästame lähedasi - nii ei hakanudki me "kütma teemat" katkine ratas jne.

Seda aga ei saa aga öelda teiste meie meediakanalite osas. Üks telekanal küttis täiesti asjatult üles omaste lootusi, kui "ainult neile teadaolevale infole tuginedes" väideti - ratturite vabastamine on tundide küsimus... Tunde küll möödus, aga möödus ka kuid, enne kui asi tegelikult lahenes. 

Vastutus ja veelkord vastutus oleks lõpetuseks parim soovitus. Igal inimesel on olemas lähedane, kes meediast iga infokildu endale sobivaks mõtleb. Tänaseks on vahistatud ligi kümmekond inimest, kes teavad, kuidas asjad tegelikult olid. Eestlased on kodus kohanenud, habemed on maha aetud ja uus kevad sulatab viimaseid lumeriismeid.

Rattahooaeg võib jälle alata. Vaprad riigiametnikud pärjati avalikult, ratturid said presidendilt sooja käepigistuse ja ka eesti inimesed kogemuse võrra rikkamaks. Mina sain aga kinnituse oma vanale arusaamale - spekulatsioone ja oletusi loobivad õhku need, kes tegelikult asjadest mitte midagi ei tea.

Täna, aasta tagasi, muutus seitsme Eesti mehe elu jäädavalt ja ma olen väga rahul, et meil on olemas riigiteenistused, kes suudavad sellises situatsioonis teha maailmatasemel uurimistööd. Seekord läks kõik hästi, või mis?