Lihtsalt mutt*
87-aastase memme ainus allesjäänud lähisugulane, tütretütar elab oma perega uusasunduses pealinnast väljas. Tütretütar, kes õnneliku noore emana toidab-kussutab kahekuist imikut, peab vanaemaga telefoni teel tihedasti sidet. Õieti — pidas. Veel nädal aega tagasi.
Kui eluaeg suure jutukusega hiilanud ja vahel ka tüüdanud memm oli ühel päeval telefonis kidakeelne ja tujutu, võis seda pidada vanainimese kapriisiks. Ega’s beebi kõrvalt nii sageli helistama pääse kui seni, rääkimata küllaminekust — sellest võis solvuda küll. Järgmisel päeval oli hääl telefonis aga nii hädine, et tõtati kohale. Memm nägi väga vilets välja, hingamine imelik, pulss nagu niit.
Kutsuti kiirabi. See tuli ruttu, tuvastas südame rütmihäired ja viis hingevaakuvas seisundis memme haiglasse. Erakorraliste patsientide vastuvõtu graafiku kohaselt sattus sel päeval sihtpunktiks Ida-Tallinna Keskhaigla. Vastuvõtuosakonnas täideti vajalikud dokumendid ja memm usaldati oskajate käte hoolde. Nagu peagi ilmnes — lausa terveks päevaks.
Kell üks öösel, kui imik oli uinunud ja mees öövahetuses tööl, helises tütretütre kodus telefon. Ida-Tallinna Keskhaiglast teatati, et diagnoos on pandud ja inimene elule turgutatud, haiglas kohta kinni pidada pole enam vaja, kopsupõletikku saab ka kodus ravida — tuldagu talle nüüd kohe järele. Kell üks keset ööd, rinnalapse kõrvalt? Peres on ju auto, teatati selle vastulause peale, aga kui just autoga tulla ei saa, tellib haigla ise takso ja laseb mutikese koju sõidutada. “Mutike“ küll ei öeldud, aga kuidas teisiti haiglatöötaja teda omas meeles nimetada võis?
Suure palumisega, et haigusest räsitud memmekest, kes oma kopsupõletikuga vaevalt et jaksab autost treppepidi tuppagi minna, südaöösel tema korteriüksindusse ei visataks, teatati nipsakalt, et olgu siis — viiakse Magdaleena haigla koridori, sest vabu palatikohti pole kusagil. Viidigi. Järgmisel hommikul Magdaleenasse kihutanud, leiti eest rõõmustav üllatus: memm ei vedelenudki koridorinurgas, vaid lebas kenasti palatis, puhas lina all ja soe tekk peal. Ainult kontaktivõtust temaga ei tulnud palju välja, memm viibis juba väga elu serval. Sellegipoolest võinuks noored sugulased, kui nad vaid söandanuks, patsiendi kasvõi kohe koju viia. Haiglas ju kohtadega kitsas ja kopsupõletikku kannatab ometi koduski ravida…
Järgmiseks päevaks oli noorpere omavahel kokku leppinud, kuidas memme nende oma kodus põetada. Mees vahetas lähimad öötöökorrad kolleegidega ära, tütretütar sättis valmis voodipesu ja, titt turvatoolis, sõideti jälle haiglasse.
Ettevalmistused osutusid ennatlikuks. Enne seda sõitu oli ühe haigla jalust ära veeretatud memm silmad igaveseks kinni pannud. Ju aitas äsjase öö sõidusolgutusest küll.
Mispeale jääb vaid imestada, kuidas haiglakohtadest nii kange puudus on. Kui kolme päevaga saab voodikoht vabaks nii või naa. Ja asi mutt.
________________
* Mulle ei meeldi, kui vanu naisi muttideks nimetatakse. Olgugi see deminutiiv saksakeelsest emast die Mutter. Pealkirjaga pean silmas kaardimängu, kus tihide kokkulugemisel öeldakse “mutt“.
