Lihtne nagu hiina keel
Martti Kalda, Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo osakonna juhataja: „Tihti arvatakse, et Aasia kultuurilugu on midagi elukauget, millel puuduvad praktilised väljundid, ent see pole sugugi nii; tegu on perspektiivika (ja praktikasse rakendatava) erialaga. Aasia kultuuriloo eriala lõpetajad on leidnud tööd turismi ja diplomaatia vallas, nad töötavad tõlkide ja õppejõududena. Ent mis kõige tähtsam, isegi siis, kui erialast tööd võib olla Eestis raske leida, võivad lõpetajad kindlad olla, et neist on saanud haritud inimesed, kelle silmapiir ulatub Euroopast ja Ameerikast tunduvalt kaugemale.
Lisaks tudengitele (ja ka tudengite kaudu) harivad Aasia kultuuriloo õppejõud ka Eesti avalikkust, populariseerivad Aasiat meedias, avaldavad tõlkeid ja artikleid, et teadlikkust Aasiast tõsta.“
Anete Elken; TLÜ üliõpilane: „Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo eriala üliõpilane saab valida, millist keelt ja kultuuri ta viiest võimalikust õppima hakkab. Aasia ja araabia maade ajalugu on kõigile kohustuslik (tudengid ise nimetavad seda araasia ajalooks) ja seda eksamit kardetakse kõige enam. Tundub üsna karm, et ühel eksamil võidakse küsida nii Hiina dünastiate, islamimaailma kaliifide kui ka Tiibeti budismi arengu kohta, ometi on see kõik õpitav ja seejuures väga põnev. Lisaks õpime tundma Lähis-Ida ja Aasia kirjandust ning loeme tekste araabia maadest Jaapanini.
Kui mõnikord öeldakse, et ülikoolis „käiakse”, mitte ei „õpita”, siis sellel erialal peab õppima. Keeletundidest, mis toimuvad iga päev, lihtsalt ei tohi puududa, sest iseseisvalt pole võimalik neid keeli omandada. Ohtralt on koduseid ülesandeid ja eksamid lähevad iga semestriga aina raskemaks.
Mina õpin Hiina suuna 2. kursusel. Praeguseks olen mandariini hiina keelt õppinud poolteist aastat. See on raske, kuid iga uus kirjamärk ja sõna annavad tunde, et olen jälle sammu võrra kaugemal.
Sain oma keeleoskust proovida, kui novembris Pekingis käisin. Filosoofia teemadel ma veel kaasa rääkida ei oska, kuid baasteadmised on olemas ja ma suudan end inimestele mõistetavaks teha. Järgneva pooleteise aasta jooksul peaksin omandama B2-keeletaseme, oskama umbes 3000 kirjamärki ja veel rohkem sõnu. Loodan, et see on ka tegelikult nii.
Püüame suhelda võimalikult paljude Eestis elavate hiinlastega. Et saada kogemust keelekeskkonnas, on võimalik taotleda stipendiume Hiinasse ja Taiwanisse, elada aasta seal ja käia keelekursustel. Sügisel loodi Tallinna ülikooli ka Konfutsiuse instituut, mis tutvustab hiina kultuuri kogu maailmas. Instituudi kaudu saime endale uued hiinlastest keeleõpetajad ja loodetavasti tuleb ka rohkem stipendiumipakkumisi kui varem.
Paljud tuttavad ütlevad, et hiina keel on perspektiivikas valik. Pool aastat tagasi hakkasin õppima korea keelt, võin end siduda ka selle maa kultuuriga. Võimalusi on palju. Õpingute jooksul olen aru saanud, et piire ees pole. Kui oskad hiina keelt, ei saa ju enam keeruliste asjade kohta öelda, et „see on nagu hiina keel”.”
Liine Toomse, araabia suuna 2. kursuse üliõpilane: „Pole mõtet teeselda, et araabia keel on lihtne. Keeleõpe on erialal kesksel kohal ja sellest ei saa üle ega ümber. Paremalt vasakule? Tähestik, mida ei saa ladina tähestikuga võrreldagi? Häälikud, mida üheski Euroopa keeles ette ei tule? See on väljakutse, mis ei ole võib-olla kõigi jaoks, aga enne õpingute algust ei tea ju, kui raske see tegelikult on. Ning kui juba sõrm on antud, kas või võõrast kultuurist ja religioonist kuradile, võtab ta igal juhul su käe. Paneb selle tagurpidi kirjutama ja unistel öödel varem täiesti tundmatute maade ajalugu õppides kohvitassi järele haarama.”
Polina Polyakoff, Kesk-Aasia ja India suuna 1. kursuse üliõpilane: „Olen harjunud, et enamik inimesi, keda kohtan, ei tea midagi sanskriti keelest ja suurem osa neist peab minu valikut äärmiselt veidraks, sest tegu on väljasurnud keelega, mida keegi pole kunagi rääkinud. Ometi tunnen, et õpin õigel erialal. Loengud on huvitavad, õppejõud inspireerivad ning kuna keeletundides on meid vähe, saavad nad pühendada piisavalt aega igale õpilasele.”
