Liberalismi impeerium
Võhikule tundub geopoliitika kavala süsteemina, millega suurriigid oma imperiaalseid ambitsioone õigustavad. Küllap oleme kuulnud, et geopoliitika oli mingi kahtlane teadus, millele natsipoliitika rajanes. Sestap olemegi hämmingus kui raamatupoodides vaatab vastu ei kellegi muu kui ühe maailmapoliitika suueksperdi USA endise riigisekretäri Zbigniew Brezinski enda ehtgeopoliitiline “Suu malelaud”.
Geopoliitika pühad juured
Sakraalses geograafias on oluline tees mikro ja makroksomosse sarnasusest ehk siis käsitlus, mille järgi maailm on kui üks suur inimene ja inimene jälle kui väike maailm. Ja Maal on samuti hing ja süda ja siseorganid nagu inimesel.
Ilmakaared ei ole pelgalt materiaalsed vaid neil on ka oma olemus. Vanimates traditsioonides on põhi seotud Kuldajastuga. Erinevatel rahvaste on pärimused Hüperborea algsest põhja kultuurist. Meiegi, eestlaste, genuiinne mõtlemine olla Uku Masingu järgi boreaalne. Kreeklased rääkisid Põhjas asuvast Heliodeast, hindud Varahi kontinendist, pärslased Vara linnast, kus paiknes kuldne algkodu jne. Põhi oli ka päikeselise Apollo sünnimaa.
Traditsioonilises ühiskonnas valdavas regressi mudelis on olulised põhja ja ida sümbolid, kuna nad on seotud algallikate ja sellest kaugenemisega. Pole ilmselt juhuslik ka koidu ja ida nime kasutamine vanades tarkuse koolides. Müstik Jacob Boehme nimetab oma teose “Aurora Consurgens”. Vabamüürlikud loozid liituvad assotsatsioooniks nimetusega “Suur Ida” jne.
Nüüdismaailma progressikäsitlus on seotud läänega. Moderniseerumine oli sisuliselt läänestumine. Progressi mudel vaatleb inimkonna arengut paralleelselt eri regioonides samu kasvuastmeid läbides. Historitsism on idee kõigi kultuuride lineaarsest arengust, mis teisisõnu ongi kurikuulus tsivilisatsiooni progress. Kuna jälgitav on ainult tehniline edasiminek, vaimne ja hingeline on aga küsitavad, siis on parema pildi huvides „vaaim“ j a“hing“ üldse kõrvale jäetud kui ebaotstarbeka keelekasutuse saadused.
Kultuuriringid
Kultuuriliselt on ida staatika, Lääs dünaamika väljendajaks. Permanentism on käsitlus, mille järgi ühiskonna olemus ei muutu — muutuvad vaid vormid. Ja permanentist vaatleb kõiki piirkondi kui vajalikke elutsükli osasid. Nad näevad ida läänest ja läänt idas.
Ruumi kvalitatiivsele käsitlusele rajaneb saksa kulturiloolase Frobeniuse kultuuriringide teooria, mida nimetatakse ka kultuuri morfoloogiaks. Frobenius eeldas, et kultuur on kui elusorganism, mi sünnib, kasvab ja sureb ja et kultuuril on hing — paideuma.
Professor Hermann Whirt lisab Forbeniuse ringidele veel põhjas paiknenud Thule-kultuuriringi, mis omal ajal inspireeris meie Lennart Meri ja Whirti järgi oli seotud tänaseks sootuks muutunud Arktika mandriga. Permanentistlik on ka kultuurilis-ajalooliste tüüpide ehk tsivilisatsioonide käsitlus, mille tuntumad esindajad on Danilevski, Spengler ja Arnold Toynbee. Iga tsivilisatsioon elab suhteliselt sulet geograafilises ruumis ja omaense ajaloolises ajas.
Eluruum on elav ruum
Saksa geopoliitik Fridrich Ratzel toob sisse elusa ruumi — Lebensfraum — mõiste, mida on jälle valesti tõlgitsetud eluruumina. Lebenshraum oli algselt siis orgaaniline elav ruum.
Inglise geopoliitik Halford Mackinder eristas maismaa- ja mereriigid. Kes kontrollib Ida-Euroopaat kontrollib Euraasia südamaad (Heartland) ja edasi kogu maismasaart ning lõpuks kogu maailma. Merereiikide ettevõtlik ja avantüristlik vaim aga asendab kastid, hierarhia ja traditsioonilised tsivilisatsioonid nagu ta seda tänases maailmas on teinud ja uhke globaliseerumise sildi all edasi teeb.
Meretsivilisatsiooni (Sea Power) initsiatiiv on liikunud riigist riiki: algul Kartaago, siis Veneetsia, Hispaania, Portugal, Holland, Inglismaa, ja nüüd USA. Täna nimetatkse seda ka atlantismiks. Mandririike (Heartland) iseloomustab suht konservatiivne sotsiaal-poliitiline tsivilisatsioon. Geopoliitiliselt on paratamatu pidev võitlus mandririikide (Venemaa, Saksamaa jt.) ja mereriikide (Inglismaa, Prantsusmaa, USA) vahel, et kontrollida Euraasia võtmepositsioone.
Üks mõjusamaid geopoliitikuid oli saksa kindral Klaus Haushofer (1869-1946), kes oli natsipartei teise mehe Rudolf Hessi parim sõber. Hausoferi järgi oli geopoliitika riigi geograafiline teadvus. Ja Hausofer propageeris siis seda Berliini, Moskva, Tokio telge ehk pidas valeks Venemaa ründamist.
Liberalism kui religioon
Täna Läänes valdav liberaalne paradigma pakub välja ühendatud ajaloo lõpu ja tsivilisatsioonide kokkupõrke käsitluse, milles siis ajaloo lõppu jõudnud Lääne ühiskonna liberaalne mudel kui kõrgeim teadaolev võimalik ühiskonnakord globaliseerub nii loomulikult kui läbi konfliktide.
Sea Powerile, mida esindab USA koos oma liitlastega, on peamisteks vastasteks Rimlandi ehk äärealadele jäävad islami ja konfutsionalistlikud tsivilisatsioonid. Muidugi seisab Sea Power ka selle eest, et ei saaks tugevneda Hearthlandi blokk ehk siis Venemaa&Ukraina&Kasasthan ja Co.
Paradoks on selles, et kui postmoderni peamiseks tunnuseks on loetud suurte ideoloogiate puudumist, siis tegelikult globaliseerub ju liberaalne mudel võttes üha enam ideokraatliku impeeriumi kuju. Darwinismil ja naturalismil põhinev liberalism on seega üsnagi religioonitaoline wärk.
